Laevaliikluse ohutuse eest Peipsil ja Läänemerel

Nagu teame,  sai Juhan Smuul pärast surma omanimelise laeva, kuid ta sai ka monumendi kirjanike maja ette Tallinnas ja kodusaarel Muhuski vaatab ta pronksi valatuna kadakate vahelt merele, kajakas õlal.

Ma ei oska öelda, aga mõeldes täna Jorma Laaksole, meenub mulle paralleel just Juhan Smuuliga. Jorma tegi oma tegemisi alati heatujulisena ja kõrvalseisjal võis jääda mulje, et tal tuleb kõik siin ilmas välja kuidagi kergelt ja väliselt pingutamata. Samas meie kohtumised veensid mind selles, et Jorma teadis alati, et see, mida ta teeb, on väga oluline täna, aga veelgi olulisemaks saab see, mis tehtud, tulevikus.

Läänemere päästmine ökoloogilisest katastroofist nüüdisaegsete seiresüsteemide loomisega Läänemere äärsetes riikides oli tema suur ülesanne.

Kusjuures sama tähtsaks kui uue tehnika muretsemist pidas ta ka võimalikku head koostööd erialaspetside vahel. Ta vaatas alati julgelt ka Venemaa poole, sest sai aru, et vene kolleegideta ei saa paljutki realiseerida nii nagu vaja.

Meri ja õnnetused merel ei tunne riigipiire, seetõttu mõtles ta ikka avaramates kategooriates, kui sageli teevad poliitikud.

Samas on kindel, et ta andis endale aru, et see, mida tema püüab ellu viia Läänemere ääres, peab saama eeskujuks nii Euroopa Liidu riikidele kui ka laiemalt.

Seetõttu oli just tema see, kes aitas selle projektiga ühineda või luua ühel või teisel tasandil olulisi kontakte nii Rootsi, Poola, Norra, Saksamaa ja Suurbritannia kolleegidel.

Jormaga kohtusime esimest korda kevadel 2006, kui ta tuli Tallinna SUMMER II projekti asjus, et kohtuda minuga kui uue Eesti Mereakadeemia rektoriga.

Kaasas oli tal seekord ka Kotka aselinnapea. Meie ühise lõunasöögi ajal mõistsime kiiresti, et me saame SUMMER II projektist ühtemoodi aru ja loeme seda ülioluliseks mitte ainult Tallinnale ja Kotkale. Ning et see pole vaid uus tase meremeeste koolitamisel nii Kotkas, Tallinnas ja Peterburis, vaid see annab unikaalse võimaluse luua Läänemerel seiresüsteem, mis võib siin ära hoida ökoloogilise katastroofi, mis praegust laevaliikluse tihedust arvestades on Soome lahel lausa kurjakuulutava mõõgana pidevalt kõigi nende peade kohal, kes siinse karmi piirkonna oma kodukohaks valinud.

Juba esimese kohtumise järel jäi meelde Jorma silmade eriline sära ning soojus. Ma ütlesin Jormale juba siis, et ta on üks sellistest soome meestest, keda hea meelega kutsuks relvavennaks. Tean, et Soomes tähendab sõna relvavend enamat, kui ehk meil Eestis on harjutud pidama.

Kuigi oleme mõlemad sündinud ajal, kui Teine maailmasõda oli saanud juba ajalooks, ei suuda me Eestis ikka lõpuni aru saada, mis oli nendes soome meestes erilist, kes ei hakanud pikalt arutama, kui palju neil jõudu on, vaid asusid oma eludele mõtlemata oma isamaad kaitsma. Jorma oli tõeline Soome patrioot ja sellest said aru kõik, kes temaga kokku puutusid.

Peterburi admiral Makarovi nimelise mereakadeemia juhtkond rõhutas kaastundeavalduses Jorma lahkumise puhul just seda oma maa armastust. Nad said aru, et inimene, kes armastab oma kodumaad, oskab hinnata õiglaselt neid, kes armastavad oma isamaad. Südamesoojus oli see, mis avas Jormale uksed kõikjal, kuhu ta oma ideedega läks.

Ehk nii mõnelegi tundus uskumatuna, aga Jormal polnud mingeid probleeme ka Venemaal, sest tema austas kõrge tasemega vene meremehi ja temast kui spetsialistist ja suure südamega inimesest peeti ka Peterburis lugu.

Jorma ise kurtis, et tema vene keele sõnavara oli tegelikult üpris kasin, kuid endale lohutuseks lisas ta kohe juurde, et seetõttu peab ta talle juba tuntud sõnu tihedamalt kasutama.

Piirialade ökoloogiline seire elektroonseks

Kui me järjekordselt kohtusime ja see jutuajamine toimus admiral Makarovi nimelise mereakadeemia juubelil, lubasin Jormat vene keele koha pealt kindlasti tulevikus aidata. Rääkisime sel kohtumisel väga avatult ja mitteformaalselt. Sel kohtumisel tundis Jorma huvi, mis saaks SUMMER II projekti kaudu teha veel Eesti julgeoleku kaitseks, mis oleks ühendatav ka Soome sarnaste huvidega.

Me leidsime ühiselt, et sellesse projekti peaks olema lülitatud Eesti ja Soome piiriäärsete alade ökoloogiline elektrooniline seire. Eestile tähendaks see seda, et analoogselt Soome lahele mõeldud süsteemiga töötataks välja analoogne kaasaegne elektrooniline seire ka Peipsi-Pihkva järvele. Sai mõeldud ka sellele, kuidas Kotka linn koos oma merekooliga võiks koos Eesti Mereakadeemia ja tema merekooliga luua uusi rahvusvahelise koostööprojekte koos kuulsa Peterburi Makarovi nimelise mereakadeemiaga. Atraktiivne tundus kasutada selleks Kotka-Sillamäe laevaliini kaudu loodud uut sidet.

Täna loeme ajakirjandusest, et Soome pool on hakanud samuti huvi tundma, et luua Soome laevafirmade poolt täiendavad laevaliinid Kotkast Soome lahe lõunakaldale. See aga tähendab, et see ,millest Jorma Laakso oma töömeheteel unistas, saab kord kindlasti kord teoks.

Ehk tasuks Saaremaa reederitel ja linnavalitsustel Läänemere ääres ka mujal mõelda, et üks laev, mis liiguks näiteks Kotka ja Eesti vahet, võiks kunagi kanda nime JORMA LAAKSO.

Jorma ise küll selle laeva tulesid siin ilmas enam ei näe, kuid temast on jäänud alles tema töö ja kindlasti ilus unistus vabast ja puhtast Läänemerest.

Peeter Järvelaid,
Eesti Mereakadeemia rektor 2006-2007