“Ladina köögiks” nimetas Oskar Luts teatavasti apteeki ja oma apteekriaastaid kokapoisiaastateks tolles köögis. Neid aastaid meenutav mälestusraamat viib meid 1900. aastate algusse. Enam kui sajanditaguses lugudes hämmastab mitte see, mis muutunud on (kõik rohud segas pulbritest kohapeal kokku apteeker, tänapäeval tulevad ilusad tabletid tehastest), vaid see, et suhtlusvorm on jäänud samaks – hädaline saagu apteeki kas ise või leidku abiline, kes talle rohu ära toob. Sadadesse eurodesse ulatuvaid tehinguid võib teha arvutiga, aga peavalutabletile mine järele kas või hobusega, sest bussid ju paljudes kohtades sageli enam ei käi.
Apteekide asutamispiirangud on viimasel ajal saanud palju leheruumi. Argumente on nii tänase olukorra säilimise poolt kui vastu. Täna tahaksin juhtida tähelepanu aga ühele sotsiaalministeeriumi seaduseelnõule, mis ka senise vaidluse uude valgusse seab. Nimelt saaks apteegipidaja tulevikus juurde täiendava võimaluse oma kliendiga suhtlemiseks läbi interneti ehk e-apteegi.
Muidugi on arusaadav, et ükski rohi ei ravi siis, kui vaadata selle pilti internetis, vaid see peab jõudma tableti või pulbrina haige inimeseni. Käsimüügiravimiga on lihtne, aga retseptiravimiga tuleb läbi teha protsess. Arst peab kirjutama välja vajaliku retsepti, see peab jõudma apteekrini ning rohi peab kuidagi haigele koju saama. Ahela esimesed lülid on juba elektroonsed – retsept ei ole enam raskestiloetav kirjutatud paberitäht, seda ei pea enam kusagile viima jne – see kõik toimib läbi digiretsepti keskuse. Aga ahela lõpus on olukord veel segane – apteeker müüb digiretsepti alusel küll rohu, aga ise tuleb haigel ikka kohale minna või saata keegi usaldusväärne isik ravimile järele.
Täna on Eesti üle võtmas Euroopa Liidu direktiivi, mis kehtestab põhimõtte, et ravimit on täiesti normaalne osta kaugmüügist ja et selles teenuses tuleb tagada sama kvaliteet, mis on olemas n.ö tavalistes apteekides. Ehk teiste sõnadega: kõik nagu praegu miinus jalavaev.
Ravimite kaugmüük ehk e-apteek teeb kõikide inimeste elu lihtsamaks, kuid enim võidavad sellest maainimesed. Ajal, kui nii mõnigi maa-apteek on uksed sulgenud, on e-apteek see, mis asemele tuleb. Mitte päris nii, nagu oli, sest iga uus võimalus vajab harjumist. Oli ju digiretseptki omal ajal üks kahtlane asi, aga praegu ei kujuta keegi oma elu selleta ette. Tõsi, e-apteegis müüdava rohu hinnale lisandub postikulu, kuid see jääb kordades alla transpordikulule, mida nõuaks mõnes maapiirkonnas apteeki sõitmine. Vajaja ainsaks mureks jääb vaid ravimipakk vastu võtta. Seaduseelnõu ütleb ka seda, et kogu Eesti piires peab ravimid kohale toimetama kolme päeva jooksul ja ühesuguse hinnaga, s.t. olenemata sellest, kas elad Tallinnas või Ruhnus.
E-apteegis ei saa käia kohal ja rohuostmise kõrvale ka muud juttu ajada (meenutagem näiteks Lutsu kirjeldatud apteegihärra ja Tootsi vahelisi vestlusi). See aga ei tähenda, et apteekrilt enam nõu küsida ei saa. Seaduseelnõu näeb ette, et enne ravimi müümist peab apteeker kliendile ka ravimite asjus nõu andma, kas siis e-kirjaga või telefoni teel. Ma usun, et nii mitmedki tulevased e-apteegi teenusepakkujad mõtlevad sellele, kuidas nõustamine e-müügi korral võimalikult mugavaks teha. Müüvad ju apteekridki heade rohtude kõrval kõige enam usaldust, mis kliendi ikka ja jälle tagasi toob.
i
MARET MARIPUU, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Reformierakond
