Laupäeval peeti Maarja-Magdaleenas endise meierei õuel traditsiooniks saanud sügislaata, mida korraldab sealne maarahva selts.
Kui Tabivere valla teisest servast tulijad laadaplatsile jõuavad, on ostu-müügipidu juba üle tunni kestnud. Autode juurde suundujate kottidest, kaenlast ja sülest paistab peamiselt istikuid. Nende muldapanekuks ongi juba üsna tagumine aeg, sest ilmatargad ennustavad viinakuu teiseks pooleks esimesi talvetunnuseid.
Peatsele külmale vihjavad ka kaubad näputöömeistrite müügilaudadel. Kes oma villased käpikud-sõrmikud eelmisel hooajal hõredaks kandis, saab siit nüüd soodsalt uued.
Kui suurematel laatadel võtavad kindahinnad käsitöös saamatu pikalt kukalt kratsima, siis sõbralikus-koduses Maarja-Magdaleenas saab lihtsama mustriga käpikupaari omanikuks nelja euroga ja eriti palju rohkem ei oota müüjad ka sõrmkinnaste eest, mis teatavasti veel töömahukamad. Ei puudu ka sokid ja sallid, kaltsuvaibad ja pitslinikud.
Meelelahutust tingimata!
Kes juba mitmel aastal meierei ehk Kurepesa talu õuel ostmas-uudistamas käinud, see teab pikemalt ringi vahtimata, kus miski asub. Ühel pool meiereitreppi pakub näiteks Elistvere suurköök laadasuppi, teisal on platsi võtnud kohaliku tähtsusega nunnunäitus ja laste käsitööd.
Trepp, mille ääres omal ajal piimaautod peatusid, on ka Maarja rahvamaja isetegijatele lavaks ja kulissideks. Seekord kantakse ette Margus Oopkaubi lühinäidend “Kosjad” ja esinevad line-tantsijad. Üllatusesineja on ka: aastakümneid siinseid väikesi ja suuri ravinud doktor Talussaar mängib suupilli!
Kurepesa talu perenaise Ilme Roosmäe laual olev kraam on aga, nagu tavaliselt, eelkõige jagamiseks ja harva müügiks. “Kas sul õunmünti ikka juba on?” pärib ta möödujailt, ja igaüks, kes eitavalt vastab, saab kaasa uudselt lõhnava teetaime, koos juurega muidugi. Tänavu valvab Ilme rohelist varandust pööraselt naljaka naerunäoga puunukk, rätik peas. “Leidsin kord marjul käies kuusejuurika, kus oligi selline pea moodi sile pall küljes, tegin talle ainult silmad, nina ja suu,” räägib taimetargast ideedegeneraator. Puutahvli ees, millel kiri “Elus peab olema vürtsi ja särtsu!” on reas rohelise ja punase sisuga purgikesed – tervislikud toidulisandid.
“Punane segu on läbi hakkmasina aetud jõhvikas, küüslauk, sibul ja mädarõigas, mett on ka pandud, et mahedam oleks. Väga hea külmetushaiguste rohi, vitamiine paksult täis. Kes paljalt ei kannata süüa, siis sinepi asemel vorsti kõrvale võib ikka noaotsaga võtta. Ja see roheline on petersell, paprika, seller ja tomat, ikka läbi hakkmasina, natuke meresoola ka. Keedad supi soolata valmis ja lõpuks lisad maitseks ainult seda segu,” räägib Ilme veendunult ja veenvalt.
Andmisrõõm eelkõige!
Asjaarmastajaist potipõllumehed ja lillesõbrad, kes laadale eelkõige seltsielu pärast on tulnud, kipuvadki oma varandust pigem jagama kui müüma. Nii saan Sirje Teesaare müügiplatsist möödudes kohe õide puhkeva ratsuritähe omanikuks, kui aga Vete Ansipile mainin, et mul tumepunaste õitega krüsanteemisarnast sügislille (õiget nime ei tea!) veel pole, kutsub ta mu lahkesti oma lähedal asuvasse aeda, kus ligi 200 puu-, põõsa- ja lillesorti, korraldab seal kiirekskursiooni… ja enne, kui toibuda jõuan, olen lisaks nimetatud lillele veel mitme taime võrra rikkamaks saanud.
Nii lahkun väikeselt külalaadalt, süli istutusmaterjali täis, päriselt ostnud olen vaid maasikvaarika (või vaarikmaasika?) taime, mis pärit Alli Estorni kui haruldustega tegeleva profi müügiletilt.
i
KAIE NÕLVAK
