Pärast surma kommunistiks
Ühel Jõgeva vanavaralaada letil ilutses habemiku mehe kipsbüst. Kuju alusel seisis nimi: R. Blaumanis. “Kes see on?” pärisin müüjalt. “Ei tea,” vastas tema. “Vist mingi läti kommunist.”
Kahtlesin sisimas müüja sõnades, aga vaidlema ei hakanud, vaid toksisin pärast kodus Blaumanise nime Google’isse. Ning tuligi välja, et Rūdolfs Kārlis Leonīds Blaumanis oli läti kirjanik ja ajakirjanik, kelle sünnist möödus tänavuse aasta esimesel päeval 150 aastat. Tegemist on läti ühe silmapaistvama proosakirjanikuga, kes sai tuntuks külaeluaineliste realistlike jutustustega. Tema teoseid on tõlgitud ka eesti keelde.
Mine tea, võib-olla oleks temast vanemast peast tõesti kommunist saanud, ent tal ei jäänud selleks lihtsalt aega: 1907. aastal haigestus ta tuberkuloosi ja suri 1908. aasta 4. septembril Soomes Takaharju sanatooriumis, olles vaid 45 aastane. Niipalju me siis tunnemegi naabrite kultuuri!
Tšai komu?
Usun, et kõik, kes nõuka-ajal mõne pikema rongireisi ette võtsid, on minuga nõus, kui ütlen, et vähemasti tol ajal pakuti parimat teed just pikamaarongis. Serveeriti seda aga klaasides, mis olid asetatud hõbedakarvalistesse sangaga alustesse. Just selliseid pakkus üks Tallinna proua Jõgeva vanavaralaadal.
Selle kohta, miks vaguni koridoris Titani nime kandva seadme abil keedetud tee nii hea maitsega oli, olen kuulnud mitmesuguseid seletusi, aga ükski neist pole olnud ammendav. Aga hea see tõesti oli. Nii et kui ma muidu nõuka-aega taga ei igatse, siis noid hõbedasi teeklaasialuseid nähes haarab mind tõeline nostalgia. Tahaks veel kord istuda värvikaid tüüpe täis tuubitud sumisevas platskaartvagunis laua taga ning kuulda vahekäigust kostvat vagunisaatja hõiget “Tšai komu?” (“Kellele teed?”). Ning kui tee kohal, uputada sellesse suhkrutükid, vaadata neist tõusvaid mullikesi ja oodata aknast mööduvaid siniste majakestega külakesi vaadates, et tulikuum aromaatne rüübe joomiseks paraja temperatuuri omandaks.
“Kõlks, kõlks, kõlks,” kuulen kusagil sisekõrvas lusikasaba rongirütmilist helinat vastu klaasiserva, ehkki tegelikult seisan Jõgeva linnas laadaplatsil.
Võti, mida ei saa kaotada
Tartlase Juhan Alliksaare letilt Jõgeva vanavaralaadal vaatasid vastu soliidsed vanad aidalukud hiigelvõtmetega. Ta on neid saanud ja ostnud neilt, kes oma majapidamises mõne vana hoone maha lammutanud ja ise sellist lukku enam ei vaja. Sageli on nad rikkis ja/või võtmeta: keegi ei mäleta enam, kuhu see pärast viimast kasutamist pisteti.
Juhan Alliksaar võtab vanad lukud üksipulgi lahti, puhastab ära, asendab katkise vedru, parandab katkise keele ja õlitab luku enne kokkupanekut korralikult ära. Ning tagatipuks meisterdab uue võtmegi. Ning ostjaid lukkudele leidub.
“Ostavad need, kes vanu maju, keldreid ja muid kõrvalhooneid taastavad. Ostavad ka need, kes uusi palkhooneid ehitavad: sellele ju tänapäevast poelukku ette ei pane!” ütles Juhan Alliksaar.
Avaldasin arvamust, et see, kes Alliksaarelt luku ostab, peaks kohe ka tema telefoninumbri üles kirjutama. Et kui võti kaotsi läheb, saab temalt uue tellida.
“Ega selline võti naljalt kaotsi lähegi. Läheb ainult siis, kui selle minema viskad,” ütles meistrimees.
Laadajutte vahendas RIINA MÄGI
