Külmalinna Jõgeva küüslaugusupi retsepti autor Virge Mitt, kes seni Virtuse spordihoone kohvikus toitlustamisega tegeles, tegi karjääris kannapöörde, valides ettevõtluse asemel palgatöö Luua Metsanduskooli peatselt avatava söökla juhatajana.
iii
Küüslaugusupi retsepti pole aga Mitt kellelegi edasi andnud, vaid teeb seda ise. Külmalinna firmarooga pakutakse ka Jõgeva puupäeval 5. detsembril kultuurikeskuses.
“Kindlasti pakume küüslaugusuppi küüslaugufestivalil, aga ka teistel Jõgeva linna üritustel, kuhu suppi tellitakse,” märkis ta.
Virge Mitt tunnistas, et sattus töökohta vahetades täiesti harjumatusse olukorda. Nüüd tunneb ta enda sõnul, et keegi ka tema töise heaolu peale mõtleb. Kümme aastat, mil ta ettevõtjana tegutses, hoolitses ta ainult teiste eest. “Nagu suure pere ema, kes sööb alati viimasena ja lõpuks ka kõik ära koristab,” tõdes ta.
Küsimused, millised võiksid olla tema kabineti aknarulood ja mis värvi põrand, tekitasid temas esialgu kimbatust.
Kõrged maksud sõid kasumi
Juba kevadest saadik otsis Virge Mitt uusi võimalusi. “Talv oli väga raske, nägin, et vanaviisi enam jätkata ei saa. “Varem oli meil töötajaid rohkem, kuid isegi kaadri vähendamine ei aidanud,” rääkis ta. Igapäevaste klientide arv ei vähenenud, kuid spordiklubide üritusi oli tema kinnitusel aina vähem. Hommikusöögi sööjate arv aga kuivas päris kokku.
“Tundsin, et enam rohkem ei jõua,” tunnistas ta. Füüsilisest isikust ettevõtjana oli tema maksukoormus samuti väga kõrge.
Algul mõtles Mitt, et läheb Tallinna tööle. Suvel toitlustas ta õpilasmalevat. Ühe komandöri emal oli Tallinnas mitu söögikohta ja tema kutsuski Virget sinna.
“Kui Tallinnas ühe proovipäeva ära olin käinud, sain aru, et seal ma ilmselt töötada ei suuda,” rääkis ta. Tema võimalikus uues töökohas polnud ühtegi akent. Ka Virtuses ei olnud kohvikul ainsatki akent.
“Ettevõtjana pidin ma toorme varuma, pärast käisin toiduringil, mina sain ikka päikesevalguse käes ka olla,” rääkis naine, kelle sõnul on päevade kaupa keldriruumis töötada väga masendav ja seda ta kogeda ei tahtnud. Kuigi üldine atmosfäär majas meeldis talle väga, sest tegemist oli teatri kohvikuga ja töökaaslased olid samuti väga toredad.
Käivitamismured ja -rõõmud
Lugenud konkursikuulutust Luua Metsanduskooli söökla juhataja kohale, otsustas ta proovida. Konkurentide arvu ta enda sõnul ei teadnud ja konkreetseid tööülesandeid samuti mitte. Pärast vestlust tuli aga tema arvutipostkasti sõnum, et ta pääses edasi järgmisse vooru. “Mul oli selle üle väga hea meel. Väljavalituks osutumine rõõmustas mind veelgi enam. Oleksin olnud nõus jätkama senise Luua Metsanduskooli toitlustaja OÜ Luua Grupp kokkadega. Peagi aga selgus, et see pole võimalik, sest ettevõtja jätkab nendega töösuhet. Küll aga saavad sööklas tööd endise toitlustaja kaks klienditeenindajat. Praeguseks on täitmata veel koka ametikoht. Loodame leida inimese, kes on loominguline, töökas, aus ja hea maitsmismeelega,” rääkis Mitt, lisades, et midagi hullult keerulist koka töös ei ole. Kõik retseptid tulevad arvutist, inimene peab nende järgi toidu tegema. Köögis on uus moodne vajaliku jõudlusega tehnika ja kõik muu. Tööriided, toidunõud, mööbel, väikevahendid on uued.
Veel sooviks Mitt metsanduskooli sööklas ka küpsetama hakata, et hommikukohvi juurde värskeid saiu ja pirukaid pakkuda. Praegu õpib pagariks üks Luua inimene, kes hiljem sööklas tõenäoliselt tööd saab.
“Õnneks ei ole ruumid väga suured, arutult ringi jooksma ei pea. Varem olid sööklad väga suured, tohutult palju energiat kulus päeva jooksul lihtsalt kõndimisele,” tõdes söökla juhataja.
Luua Metsanduskooli renoveeritud söökla peaks käiku minema enne jõule, siis tuleb õpilastel jõuluvaheaeg ning tegelikult peaks kõik täisvõimsusega tööle hakkama uue aasta 4. jaanuarist.
“Olen Luual kohanud ainult väga head suhtumist ja püüan kooli valikut õigustada. Olen ise nende päevade jooksul väga palju õppinud. Arvutiprogramm on minu jaoks uus, kõik retseptides kirjas olevad ained ja nende kogused tuleb ükshaaval sisestada,” rääkis ta.
Virge Mitt on õppinud Õisu tehnikumis piimatoodete tehnik-tehnoloogiks ja Mainori Majanduskoolis ärijuhiks. On töötanud Jõgeva piimakombinaadis mitmetel ametikohtadel ja hiljem Virtuse kohviku juhatajana. Õppinud on naine töö ja laste kõrvalt ning sellega hästi toime tulnud. “Ma pole seni saanud ühtegi tasuta koolitust, kõik olen pidanud ise kinni maksma,” märkis naine, kellel on õppides tulnud sammu pidada noorte inimestega. Mainoris õppides oli ta õppeedukuselt oma kursuse teine.
Et õpilastel oleks parem
Luua Metsanduskooli direktori Haana Zuba sõnul oli kooli söökla renoveerimisel põhiline eesmärk rahuldada paremini õpilaste vajadusi. Kui õpilasel on kõht täis, siis saab ta paremini õppida ja muude huvidega tegeleda.
“Võimaluse söökla renoveerimiseks andis meile ikkagi Euroopa Regionaalarengu Fond. Oma investeeringute kava saime esitada eelmise aasta kevadel, suveks oli selge, et meie esitatud objektidele raha ka antakse. Et kõige kiiremini oli meile tarvis sööklat, on see esimene objekt, mis teise ringi rahastamisvoorust valmis hakkab saama,” rääkis direktor.
Kool ei tee otsuseid omapäi, alati küsitakse õpilastelt, nii täiskasvanutelt kui ka päevases osakonnas õppivatelt noortelt, mida nemad tahavad. “Õpilaste jaoks oli kõige põletavam probleem saada süüa nendel kellaaegadel, mis neile sobivad,” rääkis Zuba.
Enne jõule peaks renoveeritud söökla oma uksed avama. Luua Metsanduskoolil on selja taga rohkem kui kümneaastane koostöö OÜ Luua Grupp toitlustajatega. “Nemad on teenuse pakkujad, meie teenuse tarbijad. Koolil ei olnud ka niisugust kohta, kus tänapäeva tingimustele vastavalt toitlustust korraldada, st et oleks masstoitlustamine nüüdisaegsetes tingimustes. Toitlustaja on selle kümne aasta jooksul pidanud end mahutama keldrikorrusele, mis kahtlemata pole ka talle meeldiv olnud. Täname neid meeldiva ja mõistva koostöö eest,” rääkis koolijuht.
“Võib olla on see soov teha kõik endale eestlaste “kiiks“, aga kui Euroopa tõukefondide vahendid on selleks ette nähtud, et kooli olusid ning õpilaste olme- ja tugistruktuure parandada, siis meie jaoks oli see võimalus olukorda muuta ja me kasutasime selle ära.”
iii
HELVE LAASIK
