“Mul on varsti kael niisama jäme kui pea,” naeris türilanna Gerly Gornov, kes möödunud laupäeval mitu tundi mööda Jõgeva küüslaugufestivali platsi ringi jalutas, peas enam kui kolmekilone hiiglaslikku küüslaugukobarat meenutav turban.
Turbani tellis Gerly spetsiaalselt küüslaugufestivaliks ja valmis tegi selle endine Türi linnaaednik Liivi Lohvart, kellel sedasorti ideid kui varrukast pudenevat.
“Mõtlesin, et äkki muidu ei tulegi küüslaugukübarate konkursile ühtegi võistlejat: küüslaugufestival toimub ju alles esimest korda,” põhjendas Gerly nii uhke peakattega Türilt Jõgevale tulekut.
Aga Gerly kartus oli täiesti asjatu: esimesele küüslaugufestivalile jätkus küllaga nii kaubapakkujaid, publikut kui ka küüslaugukübarate konkursil osalejaid. Tõsi, Gerly peakate meelitas publikult kübarate esitlusel siiski kõige suurema aplausi välja ja sai teenitult esikoha. Teine koht läks end Külliks nimetanud daamile kuivatatud küüslauguvartest punutud “pitskübara” eest ning kolmas koht “naiskvartetile” koosseisus Tiina Mitt, Astrid Möls, Helga Laurmaa ja Erna Karu, kellest kolm esimest pealinna prouad ja neljas jõgevlanna. Temaatiline taimmaterjal, millega nad end festivalile tulekuks ehtinud olid, pärines Tiina Miti Kuusalu vallas Kiilil asuva suvekodu aiast.
“Meile meeldib koos igasugustel vahvatel üritustel käia ja eriti hea on, kui saame sellega seoses ka oma fantaasia vallale lasta,” ütles Tiina Mitt, kelles kurja pankrotihaldurit, kes ta ju tegelikult on, sel hetkel kaunis raske ära tunda oli. Astrid Möls aga lisas, et tema on ise suur küüslaugusõber ning peab seda vilja köögis lausa asendamatuks.
“Mul on väga hea meel, et küüslaugule hakatakse — kasvõi sellise festivaliga — nüüd ka Eestis rohkem tähelepanu pöörama,” ütles Astrid Möls.
Peale efektseima küüslaugukübara selgitati küüslaugufestivalil välja ka suurim küüslauk. Selleks osutus Tartumaa Võnnu valla Soobli talu perepoja Anton Meelis Krünvaldi kasvatatud 92-millimeetrise läbimõõduga vili.
Mahetoodang aus
Festivali raames toimunud laada paljude küüslaugupakkujate hulgas oli ka Põltsamaa vallas Pilu külas tegutsev mahetootja Helve Seeder.
“Mõni on meie talu toodangut kalliks pidanud, aga kui laadal ringi vaadata, siis võib leida ka tavalisel viisil kasvatatud küüslauku, mis niisama palju maksab kui meie mahetoodang,” ütles Helve Seeder. “Samas on mürkide abita põllu puhtana hoidmine väga töömahukas. Minul ägenes kõplamise ajal kaelaradikuliit sedavõrd, et arvasin juba kasvaja pähe siginenud olevat, aga õnneks läksid siis, kui põld puhtaks sai, hädad ka üle.”
Kui mõned pidasid Seedrite mahetoodangut kalliks, siis mõned ostsid seda jälle kilode kaupa. Need ostjad olid eranditult väikeste lastega pered, kes, nagu arvata võib, just laste tervisele mõeldes mahetoodangut väärtustavad.
Mahetoodangu kategooriasse mahtus ilmselt ka Pärnumaalt pärit Tiivi Liiberti pakutud kaup: kitsejuustud ja kitsepiima baasil valmistatud seebid. Kitsejuustudest üks oli küüslaugumaitseline ning levitas leti ümber ja kaugemalgi kerget, aga mõnusat küüslauguhõngu.
“Oleme Eesti ainsad registreeritud kitsepiimatootjad ja meie karjas on ligemale nelikümmend kitse,” ütles Tiivi Liibert. “Praegu käib juustutootmine veel käsitsi, aga peatselt kavatseme seda tööd natuke mehhaniseerida. Ümberehitustööd juba käivad.”
Kitsepiima ja palmiõli baasil valmistatud seebi vooruseks on Liiberti sõnul aga nahka niisutav ja pehmendav toime.
Krehvtine viin ja leebe jäätis
OÜ Collection Team ei pakkunud küll kahjuks kodumaist, vaid Taanist toodud kaupa, aga tervislik oli see ometigi: firma tegevjuhi Maria Niguli sõnul hakanud näiteks üks vanem härra vererõhutablettide asemel nende pakutavat õlimarinaadis küüslauku sööma ja tervis püsivat niisama hästi korras.
“Naturaalses või maitsestatud õlimarinaadis küüslauku saavad süüa ka need, kelle magu äädikat ei kannata või kellele ei meeldi küüslaugu järele lõhnav hingeõhk,” ütles Maria Nigul. “Tänu külmtöötlusele säilivad küüslaugus sisalduvad kasulikud ained, õlimarinaadi saab aga ära kasutada toidu maitsestamisel või praadimisel.”
Naljaviluks oli kõnealune firma lasknud laadal müümiseks teha ka küüslaugukujulisi martsipanivigureid, mida said süüa needki, kes päris küüslauku ei armasta.
Küüslaugurestorani Balthasar esindustelgis loogelnud saba vaadates jäi küll mulje, et küüslaugusõbrad olid festivalil siiski ülekaalus. Kui küüslaugusupp ja küüslaugulisandiga lambakarree olid lihtsalt maitsvad, siis küüslauguviin oli õige krehvtine, aga vägagi ergutav kraam. Küüslaugujäätis seevastu oli päris leebe maitsega: kuulu järgi oli sellele lisatud ainult veidi küüslaugumett.
Huvilisi jätkus ka Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi lektori Priit Põldma juhendatud küüslauguülikooli. Sissejuhatava jutu rääkis teadlane laval, hiljem vastas väiksemas ringis küüslaugukasvatajate küsimustele.
“Hea, et keegi ette võttis ja ka Eestis sellise ürituse ära tegi,” kiitis Priit Põldma. “Soomes on küüslaugufestivali ammu peetud, miks see siis meil edukas ei võiks olla. Ehk aitab see kaasa ka kodumaise küüslaugutoodangu tõusule: praegu pärineb ju suurem osa Eestis müüdavast küüslaugust Hiinast.”
Kordaläinuks hindas festivali ka selle korraldaja, meelelahutusärimees Aimar Pihlak. Tema sõnul külastas festivali ühtekokku umbes kolm ja pool tuhat inimest.
“Ma ise arvasin, et päevasele laadale tuleb rahvast vähem ja õhtul Meie Mehe saatel tantsima rohkem, aga tegelikult läks vastupidi,” tunnistas Pihlak. “See, kui isegi Meie Mees rahvast kokku ei too, võtab peokorraldaja muidugi kukalt sügama: mida sa, hing, siis rahvale üldse veel pakkuda oskad? Kindel on igatahes see, et plaadi saatel suud liigutavad noortelemmikud ei hakka sellel üritusel kunagi esinema, vaid ikka ainult need, keda ka elavas esituses kuulata kõlbab.”
RIINA MÄGI
