|
|
Arusaamatuks jääb, kuidas ei leita kuutkümmet krooni pensioni või toetusraha koju toimetamiseks ratastooli aheldatud või kõrges vanuses liikumisraskustega inimestele, kellel seaduse järgi on õigus raha riigi kulul kodus kätte saada. |
Liikumisraskusega inimesele on kuuskümmend krooni kuus suur raha. Just sellisesse olukorda on sattunud Torma vallas Sadalas elav Avo Aasmaa, kes sai eitava vastuse taotlusele saada toetus koju jätkuvalt riigi kulul. Eitavas vastuses toodi põhjuseks, et taotluse saatja ei ela hajaasustusega alal. Paraku on Sadalas olemas ainult postkontor, mis ka lähiajal kuuldavasti suletakse ning kust teatavasti 1. veebruarist enam pensioni- ja toetusraha välja ei maksta. Lähim pangakontor asub 25 kilomeetri kaugusel Jõgeval. Keskusse sõitmine tähendab lisakulutusi. Liiati ei ole mitte kõigil pangakontoritel olemas kaldteed ning ratastoolis istuja ei ulatu pangaautomaadini.
Vaidlustas äraütleva vastuse
Samas pole Avole ka postkontorist rohkem kasu kui võimalus lähedased või sõbrad sinna raha järele saata. “Ise ma ratastooliga postkontorisse ju nagunii ei pääse,” tunnistas Avo.
Tema sõnul pole ta Sadalas ainuke inimene, keda kojukandeprobleem puudutab. Avo, kes oma igapäevaseid toimetusi ratastoolis tegema peab, ei mõista, kuidas saab riik nii ükskõikselt suhtuda terviseprobleemidega ja kaugetes maapiirkondades elavatesse eakatesse inimestesse. Samas pole Avo veel alla andnud, sest vaie eitava vastuse peale on teele saadetud ning ta loodab, et ehk seekord saadakse tema probleemist aru.
Kui vaide peale saabub positiivne vastus ja toetusraha kojukanne jätkub endisel moel, on kõik hästi. Kui nii ei lähe, tuleb rahasaajal kojukande eest ise tasuma hakata. Paraku on invaliidsusraha saaval inimesel iga kroon arvel. Kui terve ja liikumisvõimeline inimene saab oma majapidamises puud tuppa viia, pliidid-ahjud kütta või mistahes muud kodused toimetused ise ära teha, siis ratastooli-inimesel tuleb selleks kasutada teiste abi ja selle eest tuleb maksta. Avol tuleb maksta veel ratastooli renti ning muretseda abivahendeid. “Sõbrad on mind küll väga palju aidanud, kuid sellegipoolest ei saa minusugune lisakulutusteta hakkama,” kirjeldas Avo Aasmaa ratastooli aheldatud inimese eluga seotud muresid. “Kuuskümmend krooni kuus ehk seitsesada kakskümmend krooni aastas on minusuguse inimese jaoks suur summa. Kui kusagilt riigiametist koondatud inimesele makstakse sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid koondamis- või hüvitussummasid, siis selle kuuskümmend krooni kuus võiks invaliidsustoetust saavale liikumisraskusega või kauges maakohas elavale pensionärile võiks ikka leida,” ütles ta.
Uue süsteemi väljatöötajad ei taju reaalsust
Palamuse valla sotsiaaltöö spetsialist Jaanika Eller lausus, et Palamuse valda puudutab kõnealune probleem suuresti. “Kui ikka lausa voodihaigetele ja vaevu kepi najal liikuvatele inimestele saadetakse koju teade, et neile nüüdsest pensioni riigi kulul enam koju ei tooda, siis on see äärmiselt tõsine probleem. Selliseid vastuseid on saanud üle kaheksakümne ja üle üheksakümne aasta vanused inimesed. Olgu see inimene siis pealegi ilma ametlikult diagnoositud puudeta, tegelikkus on hoopis teine. See, mis toimub, on inimeste üle naermine,” avaldas sotsiaaltöötaja nördimust.
Tema hinnangul ei ole pensionide ja toetusraha kojukanne küll see koht, mille pealt riik kokku peaks hoidma.
Jaanika Ellerit hämmastavad inimestele saadetud vastused, kus seisab seletusena kirjas, et taotlus ei ole põhjendatud ning ei midagi enamat. Sotsiaaltöötajad soovitavad taolistel inimestel kindlasti pensioniametile vaided esitada.
Kojukandesoovi peab põhjendama
Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste Jõgeva osakonna juhataja asetäitja Terje Tederi sõnul ei ole nemad põhjendamata vastuseid inimeste taotluste peale teele saatnud. “Kui riigi kulul pensioni- või toetusraha kojukannet taotleval inimesel on avaldusele tehtud ainult ristikesega valik, lisamata selle juurde täpsemat selgitust, ei saa ka meie taotlejale põhjalikumalt vastata. Seadusest tulenevalt ei saa inimeste vahel ka vanuse järgi vahet teha. Kahjuks pole seaduses kirjas, et kõik puudega inimesed saavad pensionide ja toetuste kojukande riigi kulul,” rääkis Terje Teder.
“Nii palju, kui me suudame, kontrollime ka inimeste tausta. Meiegi puutume oma töös klientidega piisavalt sageli kokku ja võin kinnitada, et teame päris paljude inimeste tausta. Ei ole me nii eluvõõrad midagi, nagu arvatakse,” väitis Teder. Kui taotluse saatnud inimene siiani ise oma pensioni või toetusraha järel käia sai, siis võib tõesti eeldada, et saatsime ta taotlusele eitava vastuse,” selgitas ta.
Väite peale, et pensioniametile on ette antud arvud, kui paljudele võib riigi kulul raha kättetoimetamist võimaldada, vastas Terje Teder rahulikult: “Las siis arvatakse pealegi. Minuni selliseid numbreid jõudnud ei ole.”
Kõiki ei saa usaldada
Kaugeltki mitte kõik inimesed ei saa olla kindlad selles, et nad oma raha kätte saavad, kui selle kellegi teise pangaarvele kanda lasevad. “Kui liikumisraskusega eaka inimesega samas külas elab tema poeg, kes sipleb viinakuradi küüsis, siis vaevalt saab loota, et pensioniraha täies mahus selle tegeliku omanikuni jõuab,” tõdes Palamuse valla sotsiaaltöö spetsialist. Jaanika Eller teab inimest, kellel olemas kaks läheduses elavat poega, kuid kumbagi neist ei saa alkoholiprobleemi tõttu usaldada.
Sotsiaaltöötajale on praeguse seisuga oma vallast teada paarkümmend inimest, kes on kojukandeprobleemiga hädas. Kuid kõik ei pöördugi oma murega valda ja kindlasti on veel neid inimesi, kes pole oma taotlustele vastuseid saanud. Tegelikult võib liikumisraskusega inimene elada kasvõi valla keskuses, kuid ei pruugi sellegi poolest olla võimeline minema oma pensionile või toetusrahale järele.
“Minu meelest ei ole uue kojukandesüsteemi puhul absoluutselt arvestatud maaolude ja hajaasustusega,” kurtis Jaanika Eller. Näiteks Jõgevale raha järele käimine pole lihtne isegi liikumisvõimelisele inimesele. Hommikul tuleb bussiga kohale sõita ja alles õhtul saab tagasi. Samas tähendab Jõgeval käimine lisakulutust,” kirjeldas ta maainimeste muresid. Pensioniraha valda üleandmine on Elleri sõnul samuti läbi mõtlemata ettevõtmine. “Kas siis sotsiaaltöötajad peavad tõepoolest rahapakkidega mööda kodusid, sealhulgas mööda kaugeid metsatalusid käima hakkama?” arutles ta. “Riigi jaoks oli lahendus hea ja lihtne. Veeretati see tülikas kohustus enda õlult teiste kaela – inimeste endi, omavalitsuste ja jumal teab, kelle kaela veel. Samas mõistan ma ka pensioniameti inimesi, kes on ülepeakaela tööga koormatud,” tunnistas sotsiaaltöö spetsialist. “Tulgu need poliitikutest ja ametnikest otsustajad vahel maale ja vaadaku oma silmaga, kuidas tegelikkus välja näeb, aga nad ei tule ju. Mõistlik oleks olnud vähemalt maal kojukannet riigi kulul jätkata ning linnades tegelikud kojukandevajajad välja selgitada. Eks meie teeme omalt poolt kõik, et inimestele ette nähtud raha neile tegelikult kätte jõuaks.”
Õnneks ei puuduta kojukandeprobleemid ühtviisi valusalt kõiki omavalitsusi ja piirkondi. Nii lausus Pajusi vallavalitsuse sotsiaalnõunik Tiia Juhkam, et temani pole jõudnud sellist teavet, kus inimene oma taotlusele eitava vastuse oleks saanud. Samas on praeguse seisuga vallas 11 sellist inimest, kes pole endast pensioniametile märku andnud.
iii
TOOMAS REINPÕLD
