Kuusk sai aasta puuks

Aasta puuks sai seekord kuusk, harilik kuusk. Kuusk on nii harjumuspärane, et isegi veider on, et nii tavaline okaspuu on sel aastal eriliselt suureks mängitud, kui kasutada teatrikriitiku sõnavara. Aasta puu on igal aastal tähelepanu all. Kuused võivad elada looduses isegi 250 aasta vanuseks. Haigused seda aga meie kliimas väga ei võimalda.


Aianduskooli lõpetanuna tehti meile esimeses dendroloogiatunnis selgeks, et iga kuusk, mis eemalt paistab kuusk, ei olegi kuusk. Ja ega olegi. Meie parkides kasvab kuusele sarnaseid okaspuid üsna palju. Põhiliseks on ikkagi eri liiki männid, nulud, ebatsuuga, aga ka elupuusordid ja kadakad, mis kõik võivad  mõjuda kuusena. Üks on aga selge – kui me läheme metsa ja näeme seal kuuske, siis on tegemist tõesti hariliku kuusega, ladinapäraselt Picea abies, ja ei kellegi teisega.

Ja lõpetuseks üks habemega nali: metsaülem tuleb metsa, võtab välja väikese paberitüki, vaatab ümbrust. Ohkab. Paberitüki peale on kirjutatud: „Pikk okas, mänd, lühike okas, kuusk.“

INDREK SARAPUU

blog comments powered by Disqus