Kes see õieti oli, kes ütles, et enne Pariisi tuleks ära käia Nuustakul? Neli kassinurmelast, allakirjutanu sealhulgas, tõdesid ühel sellesuvisel nädalavahetusel Eesti idapiiril seigeldes, et kui aeg või rahakott Pariisi minna ei võimalda, tasub tõepoolest kodumaal mõni trett teha. Vaadata on alati midagi, isegi seal, kus kunagi varem juba korra käidud.
Kallaste nimi võiks sobida igale veekogu kaldal asuvale paigale. Kallastele sobib see siiski eriti. Sellest saad aru siis, kui Peipsi kaldal asuvat kilomeetripikkust punakat devoni liivakivipaljandit uurid või kui paljandile ronid ja ülalt alla Peipsile vaatad. Peipsi äärest linna poole tulema hakates satume ootamatult kui elujõe enda kahe kalda vahele ehk kitsale teerajale, millest paremale jääb kellegi koduaed ja vasakule tihedalt haudu ja hauatähiseid täis kalmistu. Poistel, kes koduaias palli taovad, lendab ümmargune mänguvahend alatasa üle kalmistu kivimüüri. Seepärast pole ime, et aia ja kalmistumüüri ületamises on nad lausa maailmameistrid.
* * *
Nende Kasepäädega on alailma igavene jama. Mõlemad on Peipsi ääres ja mõlemas elab vanausulisi, ainult et üks Kasepää asub samanimelises vallas Jõgevamaal ja teine Peipsiääre vallas Tartumaal. Sellele Tartumaa Kasepääle jõudes on meil paras aeg lõunastada. Kohvikus Russalka peavad koos meiega lõuna- ja vihmapausi kaks rattamatkajat, Vera ja Barbara. Nad on kolleegid ja elavad Saksamaal Freiburgis.
“Sõitsime autoga, rattad pakiraamil, Freiburgist Travemündesse. Auto jätsime sinna, rattad võtsime kaasa ja sõitsime praamiga Ventspilsi,” jutustas Vera. “Ventspilsist tulime ratastel Valmierasse ja sealt rongiga Tartusse, kust nüüd lühemaid väljasõite teeme. Peipsi äär meeldib meile väga. Siin on selline vaikus! Ja siin on välja kujunenud nii eriline elulaad.”
Soovin Verale ja Barbarale toredat reisi jätku, jäädes juurdlema, kas viitsiksin ja julgeksin ise jalgrattal kuhugi võõra riigi karukolgastesse seiklema minna.
* * *
Vahepeal Emajõe Suursoo tõttu piirist kaugenenud, satume Mehikoormas sellega suisa silmitsi: selle koha peal on Lämmijärvel laiust vaid kolm kilomeetrit ja Venemaa poolel asuv Pnevo ehk Haniva küla on kenasti näha. Legend räägib, et kunagi olevat Lämmijärv selle koha peal koguni nii kitsas olnud, et perenaised ulatanud üle vee üksteisele leivalabidat. Kui sõjavanker sellesse kanti veerema juhtub, muutub Mehikoorma aga enamasti strateegilise tähtsusega paigaks: kust siis ikka üle järve tulla kui mitte kõige kitsamast kohast. 1944. aasta sündmusi selles paigas meenutab tuletornile kinnitatud mälestustahvel.
* * *
Räpinast jäävad meelde kontrastid. Keskväljakul vaatavad tõtt Stalini-aegse tüüpprojekti järgi rajatud administratiivhoone ja tänapäeva tüüpprojekti järgi ehitatud Maxima. Teisel pool jõge on naabriteks lagunev Sillapää loss ja euroraha toel kohe-kohe remonditud saav aianduskooli õppekompleks. Ning kusagil nende vahel on tondilossi meenutav paberivabrik, mis annab innovaatilist toodangut rohelise mõtteviisiga trükisetellijate silmis vägagi popi taaskasutuspaberi näol.
* * *
Sellelesamale taaskastutuspaberile trükitud raamatukesega vaatan tõtt järgmisel hommikul Leevaku hüdroelektrijaamas. Raamat kannab pealkirja “Küla korstna ja jõe vahel. Lugusid Leevakust” ning hiljem kodus tõden, et selle eest loovutatud üks euro on läinud asja ette. Näiteks saab sealt teada, et kui hüdroelektrijaama komsomoli löökehituse korras rajati, ei käinud seal kõik asjad sugugi nii, nagu kirjutas Juhan Smuul oma poeemis “Järvesuu poiste brigaad”.
* * *
Meie reisi lõpp-punktiks on Värska. Teeme treti sanatooriumi juurde, vaatame üle Seto talumuuseumi ja jääme hetkeks tsäimaja juurde köömneteed nautima, kui äkki näeme… Verat ja Barbarat! Kuidas nemad ratastega niisama kaugele on jõudnud kui meie autoga, jääbki meile saladuseks. Kui sakslannad sinnakanti arvatavasti tagasi ei tule, siis meie kavatseme tuleval aastal Eesti piiri kompamist jätkata ja alustada just sealt, kus tänavu lõpetasime.
i
RIINA MÄGI
