Nüüd on käes aeg, kus tuleb suhelda „ilma silma nägemata ja käe andmata“, nagu oli kord ammu kombeks lõpetada romantilisi kirju. Õnneks on tänu elektroonika arengule meil selleks praegu laialdased võimalused. Kes tarvitab nii meilikasti kui telefoni, kellel olemas vaid viimane, aga väga suur asi seegi.
Kui sul on palju tuttavaid, eriti eakamate hulgas, on tark meeles pidada, et telefonis pikalt ei lobiseta ja kõne saab võetud selleks, et teine inimene ära kuulata, mitte selleks, et oma päevasündmustest ülevaade anda. Seda viimast võib tõesti teha heale tuttavale meilitsi või salvestada lihtsalt oma dokumendifaili. Ka oma vaimse tervise eest tuleb ise hoolt kanda ja kes ei teaks, et mure kirjapanek on teinekord suureks abiks.
Oskus kuulata on tegelikult väga hinnaline ja seda võiks arendada. Seik huumori varasalvest, kus tuttavad kohtudes küll teineteise käekäigu järele pärivad, aga kuuldu ühest kõrvast sisse ja teisest välja läheb, sest mõtteis on ainult omad asjad, on elus paraku üsna sage.
Ühest kõrvast sisse
Hea on meeles pidada, et kurtja teinekord otseselt nõu ei vajagi, vaid ootab oma mõtetele kinnitust: teine kuulab ja mõtleb kaasa. Praegu, kui meie silme all ja kaasabil sünnivad uued mustad peatükid rahvaluulevaramusse ehk kõiksugu kuulujutud, vajab sõber või tuttav ehk tagasisidet, et lihtsalt mõni kuuldus ümber lükata. Kuigi uudised on niigi negatiivsed, leidub ikka keegi, kes teabe omakorda üle võlli veeretab.
Miks on meil levinud ütlemine, et see või teine jutt läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja?
Mis salata, seegi oskus on õigel ajal ja õiges kohas vajalik. Selleks vast inimesel kaks kõrva ongi, et ülearune tekst peast lahedalt läbi käiks. Mu heal tuttaval on selles vallas kogemus omaenda elust võtta. Kui ta poeg kaugel maal õppis ja ema talle helistas, et kuulda, kas lapsel ikka kõht täis ja puhas riie seljas, pidi ta ära kuulama elevil loengu teemal, mille poolest on üks arvutiprogramm teisest parem. Siis tuli emal paratamatult seda sisse-välja laskmise oskust rakendada.
Täiskasvanud mäletavad arvatavasti oma lapsepõlvest kõrgendatud toonil käratust: „Kas sa kuulad sõna!?“
Järelikult tuli ette olukordi, kus põnni oli juba pahanduselt tõrjutud, aga esimene hoiatus oli kõrvade vahelt jälgi jätmata läbi lipsanud.
Hoiatus vahel ei aita
Kas see ongi ainult laste probleem? Kui inimene praegu päevas tunnigi raadiot kuulab või telekat vaatab, peaks ta teadma, milline on olukord, mida tohib ja mida ei tohi teha, kusjuures seda, mida tohib, jääb iga päevaga vähemaks.
Tartus on näiteks kasutusele võetud õõvastavad hoiatusplakatid, aga ikka tundub, et rahvas jaguneb nii nägemise kui kuulmise poolest kaheks: need, kes väga täpselt kõike jälgivad, isegi ehk üle muretsevad, ja need, kes kõnnivad ringi, nagu ei puudutaks ühiskonnas toimuv neid karvavõrdki.
Suures kaupluses on vähe rahvast, riiulite vahel põigeldes saab kaaskodanikega vägagi korraliku vahemaa jätta. Siis lähed kassasappa, kus põrandale lausa jooned kleebitud, et pikivahe ei ununeks ja sinu ette sätib end rahumeeli proua, kes arvab, et lünk järjekorras on selleks, et tema oma ostud eelisjärjekorras tehtud saaks.
Selja tagant hingab aga kuklasse järgmine süüdimatu, kes kui mitte enne, siis vähemalt kassalindi lõpus sulle sõbralikult külje vastu toetub.
Kuuleme, aga ei kuula?
KAIE NÕLVAK, vaatleja
