Konni talus elavad Laurendid on avatud ja rõõmsameelsed inimesed. Sellepärast käib nende kodus ka päris palju rahvast – sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Vahel võtab aga Laurendi-pere kätte ja kutsub ise rahvast kohale. Kas siis ümbruskonna inimesi näitlikele viljapeksmistalgutele, lapsi liulaskmise päevale vms.
Suvel elab aga nende talus õige palju inimesi ning siis võetakse kasutusele laudaköögi- ja keldripealsed toadki, mida muul ajal panipaikadena tarvitatakse. Ilusa ilmaga ööbitakse ka telkides.
Lisaks oma pereringi linnainimestele on kolmel viimasel suvel Mihkel Tiksi vahendusel nende kodus keelepraktikal olnud vene rahvusest lapsi. Pererahvas on leidnud, et kui juba lastepere suveks nagunii suureks paisub, arvestades oma pere juurde ka lähisugulaste lapsed, asi see siis üks-kaks last lisaks võtta ei ole. Pealegi kui nad siin ennast hästi tunnevad ja eesti keel ka sügiseks hoopis paremini suhu saab.
Kõikide väikevend
Teisipäeva ennelõunal, kui mööda kaskedest palistatud teed Laurendite koju jõuame, on kodus vaid ema Sirje ja väike Leho. Maarja postkontori juhatajana töötaval Sirjel on parasjagu teine puhkusepäev ning Lehol seepärast voli lasteaiast kodus olla.
Seda erilist seisust, et ema peaaegu terve päeva tema päralt on, naudib kuueaastane pesamuna ka täiel määral. Ja oma lemmikmuusikat saab Leho kuulata nendel päevadel ka nii kaua ja valjusti kui tahab ning võib täiesti väljaspool järjekorda arvutit kasutada.
Õhtupoole hakkab aga poiss harilikult juba ootama, et millal küll isa töölt ja õed-vennad koolist koju jõuavad, et ehk saab siis koos jälle midagi vahvat teha.
“Leho ongi meil nagu üksik laps,” ütleb Sirje. Vanuselt järgmise, Õnnega, on tal ju viis aastat vahet. Kõigi teiste vanusevahe on enam-vähem kaks aastat. Kõikide väikevend on küll mõnus olla, aga omavanustega oleks ka hea.
Sirje tunnistab, et lapsed on neil sündinud just siis, kui ta on endas tundnud vastupandamatut titeisu, et kohe nii-nii väga tahaks üht väikest ilmakodanikku hoida. Ju siis vastavalt sellele on ka laste vanusevahed.
Poolteist-kaks aastat ütleb ta kõiki oma lapsi ka rinnaga toitnud olevat. Kui ta nüüd oma keskmise venna mõnekuist poega vaatab, läheb süda ikkagi soojaks, aga tunne on teistsugune.
“Nunnu on ta küll, aga sellist tungivat omamissoovi enam ei ole,” leiab Sirje. Ilmselt on lapsi nende peres praegu just nii palju, kui olema peab. “Aga ma arvan, et ühte last kasvatada on raskemgi kui kolme-nelja,” teab ta öelda.
Üksteisest hoolimist ja kokkuhoidmist on ta koos pereisa Üloga oma lastesse järjekindlalt sisendada püüdnud. “Mul endal on kolm venda ja teadmine, et me üksteisele toetuda saame, kui vaja, annab palju.”
Kuus erinevat iseloomu
Sirje ja Ülo Laurendi vanimad lapsed on 17-aastased kaksikud Triinu ja Üllar. Õigemini Üllar ja Triinu, sest seda, et Üllar oma kaksikõest kümme minutit vanem on, pidavat ta ikka esimesel võimalusel toonitada armastama. Iseloomult on õde-venda ema sõnul aga hoopis erinevad. Üllar on algataja, tegutseja ja organiseerija. Triinu aga lööb meeleldi kõiges kaasa, kuid ise eestvedaja olla ei taha.
Koos ema ja isaga käivad Triinu ja Üllar ka Tabiveres tantsuproovidel ja nii on Laurendeid sealses rahvatantsurühmas kaks paari ehk kokku neljandik tantsijatest. Peale selle on Üllar suur muusikahuviline ning valla laulukonkursi võitja. Tema oli ka see, kes ülemöödunud talvel koos isa ning õdede-vendadega kodu juurde rajatud liuväljal ümbruskonna lastele liulaskmise päeva korraldada otsustas, kuulutused välja pani ning võistlused ja päevakava välja mõtles.
Üllarist lootsidki vanemad, et ta kunagi Viljandi Kultuuriakadeemiasse läheb, aga tema otsustas hoopiski, et hakkab Tartus autoremondilukksepaks õppimima. “Tehnikavaist on tal Laurenditest pärit,” teab Sirje.
Isa Ülol ja tema vendadel olevat masinavärgi peale tõepoolest kohe erilist annet. Laulmas-tantsimas käib Üllar kodumail aga ikka edasi. Triinu aga õpib praegu Palamuse Gümnaasiumis. Pühapäeviti sõidab ta viimasel ajal Tartu vahet, sest kord, kui ta seal vanaemal-vanaisal järjekordselt külas oli, astuti talle tänaval juurde ja kutsuti modellikooli.
Viieteistkümneaastane Allar on veel Maarja kooli õpilane. Koos Üllariga käivad nad ka Maarja segakooris laulmas. “Allar on olnud väikesest saati rohkem omaette nokitseja ja hästi rahulik laps. Võib-olla ka sellepärast, et kaks aastat temast vanemad kaksikud mängisid rohkem omavahel,” leiab ema Sirje.
Allar on lubanud minna Luuale metsandust õppima ja vanemate arvates võiks metsameheamet talle sobida küll. Kõige rohkem pidavatki ta armastama metsas jalutada ja ikka leiab ta siis sealt midagi sellist, mida teised tähele pole osanud panna.
Tiina on kolmteist aastat vana, rahulik omapäi tegutseja. Meeleldi teeb ta käsitööd ja õmbleb, nagu vanem õde Triinugi. Üheteistkümneaastasele Õnnele meeldib aga loomadega tegelda. Tema on see, kes hea meelega karja koju ajab, lambaid patsutamas käib ja tallesid lutipudeliga toidab.
“Kaapekakk” Leho ei püsi pudeliski, nagu ema ütleb. “Ta kohe peab ennast alati maksma panema,” Laulmine meeldib Lehole eriti. Enda sõnul teab ta juba sedagi, kelleks suureks saades hakkab. “Aga välja pole veel öelnud,” ütleb ta ise seepeale kavala näoga.
Ideede generaator ja pidur
“Isa on meie peres tõeline ideede generaator,” kinnitab pereema Sirje. Pidevalt olevat tal midagi aina mõtetes, teoksil ja pooleli. Igast uuest asjast oskab Laurendite pereisa kinni haarata ning selle harilikult ka huvitavalt välja käia. Kui aga ideed eriti lennukaks kipuvad minema, püüab Sirje enamasti kalli abikaasa maa peale tuua. “Mina olen siis see pidur,” naerab Sirje.
Kõikide heade mõtete teokstegemiseks ei jätku paratamatult raha ega aega. Aga on ka asju, millest koos õhinal kinni haaratakse. Nii peeti mullu nende kodus muistsete eestlaste kombel näitlikud viljapeksutalgud. Asi sai tegelikult alguse eelmisel aastal Tartu Maamessil, kus Sirje ja Ülo võitsid Jõgeva Sordiaretuse Instituudi poolt välja pandud auhinna ? tutvumisekskursiooni instituudiga ja ööbimise Jõgeva aleviku motellis Hämarik. Nii tekkisid kontaktid sealsete teadustöötajatega.
Sügisel võttiski Ülo nõuks oma odrapõld esivanemate kombel maha niita ja vili hakkidesse panna. Ise meisterdas ta ka koodid. Kutsuti ümbruskonnast huvilised kokku ning Jõgeva Sordiaretuse Instituudist kaks asjatundjat rahvast valgustama. Üks kõneles mahepõllumajandusest, teine heintaimedest. Mall Hiiemäe, kelle suvekodu asub Laurendite Konni talu naabruses, oli nõus rääkima rahvakalendri tähtpäevadest ja traditsioonidest seoses viljalõikuse ja ?peksuga.
Pereisal on seljataga kursused turismitalu arendamiseks. Peas on mõlkunud ka uued plaanid ekstreemspordialadega tegelemise võimaldamiseks talus, vastavad kontaktidki on juba sõlmitud. Teatavasti nõuavad head plaanid aga ennekõike suuri väljaminekuid. “Suur pere paneb paratamatult rohkem ette mõtlema,” teab Sirje.
Seepärast ei või riskida arutult suurte laenude ja ettevõtmistega. Esialgu plaanitakse lõpetada pooleliolevad ehitused ja vahest siis tuleb kõik edaspidi ikka tasapisi. Või nagu ütleb pereema Sirje: “Raha ei ole elus see põhiline. Raha tuleb ja läheb, aga peamine rikkus on siiski lapsed.”
Väikese sinise bussiga mööda Eesti mõisaid
Laurendi-pere tööd käivad ikka kampaania korras. See tähendab, et enamasti tehakse kõike koos ja igal lapsel on oma kohustused. Igavust ja niisama vedelemist siitpere lapsed eriti ei tunne. Aga pidudel käimist neile ka ei keelata. Vanemate sõnul võib lapsi usaldada küll.
Aga mingi osa puhkusest jätavad nii Sirje kui ka Ülo suvel ühisele ajale. Siis panevad nad oma väikesele sinisele bussile hääled sisse ja lähevad kogu perega mööda Eesti mõisaid rändama. Nii igal suvel. Enne valitakse ühiselt marsruut välja.
Igapäevarutiinist peab välja saama, siis on rõõmsam edasi minna. Huvisid ja tegevusi on kogu pere peale päris palju. “Kellel oleks vaja kodus torisevat ja tülpinud ema,” on Sirje kindel. Tema rahvatantsuharrastus ja sporditegemine on andnud pigem kodus indu tegutseda ja rõõmsat meelt säilitada.
Kui Maarja-Magdaleena kodukandipäevadel on kolm aastat korraldatud muu seas võistlus ka Asjaliku Nooriku selgitamiseks, siis kahel neist on tulnud võitjaks just Sirje Laurend. Võisteldakse lillekimbu tegemises, niitmises, kiiruse peale kartulikoorimises ja muidugi on kavas olnud ka enesetutvustus. “Mikrofoni ees rääkida oli minu jaoks küll uus kogemus,” tunnistab Sirje.
Linna ei läheks mingi hinna eest
“Linna ei läheks ma elama isegi siis, kui peale makstakse,” on Tartu linnas sündinud ja kasvanud Sirje kindel. Ta on lõpetanud omal ajal ka põllumajandusülikooli, ikka selle mõttega, et maale elama asuda. Unistas kord maapoisile meheleminekust ja läkski. Ülo on pärit Harjumaalt Kolga vallast. Ühine kodu Konni talus, kuhu asuti elama 1993. aastal, on kokku 36 hektari suurune. See annab palju mõtteainet, tööd ja tegutsemisvõimalusi.
Homme aga minnakse kogu perega Tallinna, kuulatakse koos Estonia kontserdisaalis emadepäeva kontserti ning seejärel on pereema koos teiste Eesti tublimate emadega kutsutud presidendi vastuvõtule.
Vabariigi presidendi kätt suruda ei saa kaugeltki iga päev ja igaüks. Korra on Laurendi-perel varemgi olnud võimalus suurel vastuvõtul viibida. See oli 1999. aastal, kui nad võitsid konkursi “Terve ja tugev Eesti pere”.
VAIKE KÄOSAAR
