Küüditamishirm puudutas kõiki Eesti inimesi. Niisuguse ülekohtu ja kannatusteraja võimalikkust ei osanud inimesed ette kujutada. Ehkki küüditamistega alustati Nõukogude Liidus juba 1920. aastal ning kaks Vene ülemvalitsejat, keiser Peeter I 1705. aastal ja Moskva suurvürst Ivan IV 1572. aastal, on küüditanud Tartu elanikke Venemaale, ei usutud, et need õudused 20. sajandi Euroopas ikka veel võimalikud on.
Ilma mingi kohtuotsuseta küüditati pered Siberisse, sealjuures eraldati mehed peredest. Enamik mehi hukkus vangilaagrites külma, kehva toidu ja üle jõu käiva töö tagajärjel juba esimesel talvel. Asumisele saadetud naistest ja lastest jäid ellu umbes pooled. Kodumaale õnnestus neil tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.
Nõukogude okupatsiooni ajal viidi Siberisse kokku üle 30 000 inimese. Juuniküüditamise ajal deporteeriti külmale maale üle 10 000 inimese, 1949. aasta 25. märtsil alanud märtsiküüditamisel üle 20 000 inimese. Need olid kaks massioperatsiooni, inimeste küüditamisi toimus aga pidevalt. Küüditamishirm ei jätnud puudutamata ühtki Eesti perekonda.
Küüditamisi korraldasid Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ehk venekeelse lühendina NKVD töötajad, abiks kohalikud inimesed. Rahvusvahelise õiguse järgi on küüditamine inimsusevastane kuritegu.
Väidetavalt kavandas Nõukogude valitsus 1941. aasta jooksul kuni veerandi eestimaalaste väljasaatmist Venemaa avarustesse, kuid plaani elluviimist takistas Saksamaa kallaletung NSV Liidule ja Saksa vägede kiire jõudmine Eestisse.
1941. aasta juuniküüditamise läbiviimiseks ette nähtud rongivagunid seisid lisaks Tallinnale, Tartule, Narvale, Haapsalule, Keilale, Tamsalule, Valgale ja Petserile ka Jõgeva raudteejaamas.
Inimeste tagaotsimine ja arreteerimine kestis kuni 16. juuni hommikuni, järgmisel päeval sõitsid esimesed rongid Venemaale.
Kui maailmas üldiselt tähendab raudtee vaba liikumisvõimalust, siis eestlaste jaoks on raudteel küüditamiste tõttu kurb ja sünge tähendus.
On küsitud, kas peame ikka meenutama ja tähistama traagilisi sündmusi. Ajalugu pakub ju meile ka rõõmustavat, võidukat ja optimistlikku, mille varal saame oma eluga edasi minna.
Peame. Eelkõige austusest nende vastu, kes on ebaõiglaselt palju kannatanud ja hukkunud. Neile võlgneme tänase iseseisva riigi ja oma heaolu. Tänane päev on alguse saanud eilsest ning on omakorda aluseks homsele.
Inimeste äraminek, kas sunniviisiliselt või nii-öelda omal soovil, tähendab alati suurt, et mitte öelda korvamatut kaotust.
Omamoodi sundevakueerumisega on olnud tegemist ka taasiseseisvunud Eestis ? majanduslikel põhjustel on paljud maainimesed paremat elu otsides linnadesse, väikelinnade elanikud suurlinnadesse suundunud. Nii on kahanenud ka Jõgevamaa rahvaarv. Praegu väheneb maakonna elanikkond keskmise tempoga üks inimene päevas.
Ja see pole sugugi ainult Eesti probleem. Täpselt samalaadne olukord valitseb kõigis endistes idabloki riikides.
Ometi näitavad märgid suurlinnadest kaugemalasuvate regioonide ja maaelu tõusujoont: materiaalses mõttes jalad alla saanud inimesed otsivad tervislikumaid elupaiku, internetilevi aitab maal ka tööhõivet tõsta, jne. Iga päevaga peetakse Jõgevamaal elamist järjest ihaldusväärsemaks.
Kuigi raudteel on praegu veel inimeste teadvuses üsna negatiivse tähendus (jõgevalastel lisaks jalakäijatele ohtliku raudteeületuskoha tõttu), siis usun, et selle kõrval suureneb järjest ka teistsugune mõtlemine. Raudtee on ju Jõgeva ja Jõgevamaa üks arenguvõimalustest. Täna räägime Painküla tööstuspargi ja uue raudtee-kaubajaama rajamisest ning mööda raudteed liiklevatest kiiretest rööbasbussidest. Jah, hetkel me neid Jõgevamaal oma silmaga veel kaeda ei saa, kuid uued asjad jõuavad meieni kiiremini, kui täna arvata oskame.
Praeguses hetkes elades ja tulevikule lootes ei unusta me minevikku. Meenutamaks küüditamisaja kuritegusid, tuleks paigaldada Jõgeva linna raudtee äärde “loomavagun?, millega veeti inimesi Siberisse. Ajakohaste museaalidega sisustatud vagun võiks olla üks osa loodavast Betti Alveri muuseum-külastuskeskusest.
AIVAR KOKK,
maavanem Kalevipoja tegude maalt
