Laupäev, 14. juuni oli üleriiklik leinapäev — küüditamisohvrite mälestamiseks, keda traagilisel juuniööl 1941. ja märtsis 1949 loomavagunitesse aeti ja Siberisse või teistesse Venemaa väheasustatud paikadesse veeti. Küüditatute mälestuskivi jalamile Jõgeval asetati rohkesti lilli ja süüdati mälestusküünlaid, mis aga esmaspäeva hommikuks kadunud olid.
Seda mälestuskivi on varemgi rüüstatud. Viimati viidi sealt lilled ja küünlad märtsi lõpus. Häbiväärne, et leidub inimesi, kellele pole miski püha. Kui märtsiööd on pimedad, siis jaanikuised piisavalt valged, et kuriteo toimepanijad märkamatuks ei jääks. Loodame, et heade inimeste abiga saame kurjamite jälile. Korrakaitsjad ootavad teavet.
Jõgeval tuldi aga laupäeva hommikul raudteejaama juurde paigaldatud mälestuskivi “Siit algas kannatuste tee 14.VI 1941, 25. III 1949”. Tulid need, kellel õnnestus Nõukogude režiimi põhjustatud vintsutustes ellu jääda ning kodumaale tagasi jõuda. Tulid eakad represseeritud, kellel jätkus jõudu ja tervist tulla siia oma saatusekaaslasi meenutama ja mälestama. Mälestushetkele oli tulnud nooremaidki, seekord siiski vähe.
“Me peame mäletama oma ajalugu, et püüda vältida kurja kordumist, mida on tehtud meie rahvale. Täna langetame leinas pea nende mälestuseks, kes jäidki Siberi mulda või vangilaagritesse. Jaksu ja tarmukust teile rasketest kannatusaastatest mälestuste jagamisel noortele. Ainult ajaloolise mälu kaudu säilitame oma riigi, rahvuse ja keele,” pöördus Jõgeva linnapea Viktor Svjatõšev mälestuskogunemisele tulnute poole.
“Kui 25. märtsil 1949 meid kinni võeti, lamas mu vanaema haigevoodis. Kui veoauto hakkas meiega Jõgeva poole sõitma, tiriti ta mitme mehe vahel samuti autokasti. Matsime ta Siberi mulda, emalt võeti elu seitse aastat hiljem, kes seda tegi, me ei tea. Jõgeval pandi meid rongi 48. vagunisse, järgmine, viimane vagun oli jäetud surijate jaoks,” meenutas Vaike Vaino. Laupäeval olid koos temaga saanud mälestushetkele tulla ka Maie Laurberg ja Aime Salundi. “Meid oli viis tüdrukut, keda siit Novosibirski oblastisse viidi. Oleme nii kaua üheskoos elanud, viis aastat poliitvangina istunud, sõjatribunali all olnud ja palju kannatanud. Kuid ega elu seisma jää, kuigi noorus on Siberis läinud. See on andnud tahte- ja elujõudu. Praegu käin karguga, kuid alla ei anna,” jäi Vaike optimistlikuks.
Eesti rahvale ränkraskeid aegu ja oma mälestusi meenutasid veel Heino Lätt, Eino Veskis ja Ants Nurk. Mall Vaidla luges Eha Ruubeni luuletuse “Küüditatud vanaemale mõeldes”.
ARDI KIVIMETS
