Enamik meist on kuidagi selle sovetiaja küll läbida suutnud, olgu rahulikult kõndides, roomates, lipates või peaga vastu müüri joostes, kuid teatud ajastu märksõnad jäävad meid alatiseks saatma.
Kõige jõhkram neist on just ?küüditamine?.
Ühelt poolt oli ju küüditamine millegi eelnenu tulemus, aga samavõrra ka millegi järgnenu põhjus. Nõnda ei saa kaugeltki ilusaks pidada ka kassikuldseid kuuekümnendaid ja edasist, kus vanglasse toodud televiisorit vaadates ja vorstijuppi närides suruti üha rohkem alla oma sisemist väärikust.
Üksikisiku seisukohalt see ehk nii polegi, sest eks kõigi lapsepõlv plingi kaunilt ja kutsuvalt, aga Eesti kui riik, kui tervik oli tollal ometi väga haige.
Karm kaotuste suhe
Seitse aastat tagasi, märtsiküüditamise 50. aastapäeval, tegid rohkem kui pooled Eesti Riigikogu liikmed avalduse. Selles on muuhulgas kirjas: ?Meie kohus on hoolitseda selle eest, et Eestis ei sünniks uut ülekohut. Selleks tuleb anda neid kannatusi põhjustanud inimvaenulikule süsteemile, Nõukogude okupatsioonire?iimile ning seda toime pannud organisatsioonidele selge poliitilis-moraalne hinnang. See on eesti rahva enamuse soov. Kommunistliku partei võimu kindlustanud repressiivorganite tegevus tuleb kuulutada kuritegelikuks.?
Paraku avalduseks see kõik jäigi. Katseid kommunistlik re?iim kuritegelikuks kuulutada on tehtud küll mitmeid, ent siiani pole konkreetse tulemuseni, teisisõnu – riiklikul tasemel hinnanguni, jõutud. Nii meenutataksegi küüditamist peamiselt mälestusmiitingutel ning hukkamõist piirdub üha enam vaid aastapäevadega.
EKP kuritegelikuks kuulutamiseni on samuti jäänud vaid jutuks. Järelikult ? neid, kes seda ei soovi, on rohkem ja nad on hetkel mõjukamad.
Kui juudid tegelevad neid hukka saatnud süsteemi paljastamisega pidevalt, siis eestlased nagu ka teised kommunismi ikke all kannatanud rahvad on jäänud poolele teele. Ehk võiks siin just Eesti kasutada võimalust olla teistele teenäitajaks?
Karm fakt on see, et erinevates okupatsioonides olid Eesti kaotused II maailmasõjas 196 000 inimest, see on 17,5 % sõjaeelsest rahvastikust. Üheksa kümnendiku ulatuses oli siin süüdlaseks nõukogude võim, ühe kümnendiku ulatuses saksa okupandid.
Just siin on lakooniline vastus küsimusele, miks Eestis peetakse kommunistlikke mõrtsukaid natsidest suuremateks kurjategijateks. Mujal Euroopas on ju hoopis vastupidi ja meid ei taheta mõista. Aga seal on ju ka tapatööde suhe enamasti vastupidine. Kui juutidel oleks hukkunute arvud sellises suhtes nagu eestlastel, huvitav, kumba nad siis rohkem vihkaksid ja jälitaksid?
Ometi pole Eesti suutnud või tahtnud kommunistlikke kuritegusid väärikalt hukka mõista. Räägitakse mõttetust ?nõiajahist?, aga kui taoline asi tõesti peaks võimalik olema, siis on selle juured paradoksaalsel kombel just sellesama küüditamise poolt rikutud mõtteviisis ja hirmus.
Endiste küüditajate kohtu ette viimisega on KAPO küll tegelenud, ent siingi küsitakse, kas sellel vanainimeste kiusamisel on ikka mõtet. Üksikisiku seisukohalt ehk polegi, ühiskonda kui tervikut võttes aga kindlasti.
Taolised kohtuprotsessid on juriidiliseks kinnituseks toimepandud kuritöödest. Kui need äratavad tähelepanu Läänes, endistes liiduvabariikides või Venemaal, siis avavad need ka Eesti praeguste püüdluste ja hirmude tagamaid.
Nagu kalmistul käik
Meelde tuletada tasub sedagi, et küüditamised toimusid Eestis tegelikult viis korda ? lisaks 1941. ja 49. a suurküüditamistele 1945 sakslaste, 1948 ingerisoomlaste ja 1951 keelatud ususektide liikmete küüditamine.
Pole mõtet seda küüditamise kivikoormat üksi vaikides vedada. Sellest tuleb nii Eestis kui maailmas niikaua kõva häälega rääkida, kuni asjadest hakatakse aru saama.
Kellele aga tundub küüditamisest kõnelemine sel tõtlikul tänapäeval kohatu või mõttetu, üks lihtne võrdlus. See on samasugune suhtumise väljendus nagu surnuaial vanemate haudadel käimine.
JÜRI LEESMENT
