Tõnu Aav sai üleeile Palamuse rahvamajas kätte Oskar Lutsu huumoripreemia. Armastatud näitleja on selle preemia 22. laureaat.
Ehkki preemia- või õigemini stipendiumisumma kogutakse MTÜ Sokuturi eestvedamisel kokku enamasti annetustest (oma osa annavad ka vallavalitsus ning Kultuurkapitali kohalik ekspertgrupp) ning annetajatel pole praegu, teadagi, head ajad, ilutses Tõnu Aavale üle antud tšekil ikkagi jälle natuke suurem summa kui mullu Peep Pedmansonile antul: 40 000 krooni asemel 41 000.
Aav muutus tšekki nähes natuke kohmetuks ja ütles, et ei söanda sellist summat hästi vastu võttagi, aga päevajuht, Palamuse rahvamaja juhataja Valdi Reinas teatas laia naeratuse saatel, et loobumiseks on juba hilja, sest raha on laureaadi arvele üle kantud. Lisaks preemiatšekile andis Palamuse vallavanem Urmas Astel Aavale üle Tauno Kangro pronkstaiese,
Nagu varasematel Lutsu-preemia laureaatidel, nii tuli ka Tõnu Aaval läbi teha väike „ristimistseremoonia“. Seda toimetanud Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi esimene direktor Vaike Lapp ja maavanem Viktor Svjatõšev soovisid vastsele laureaadile Tootsi ettevõtlikkust, Tõnissoni töökust ning seda, et au ja kuulsus teda kunagi maha ei jätaks.
Tõtt-öelda on laureaadile au ja kuulsust ka senini jätkunud ning töökus ja ettevõtlikkus on aidanud neid saavutada. Teatrit tegi Tõnu Aav juba koolipõlves ning puutus siis kokku ka Lutsu loominguga: Tallinna 2. Keskkooli ehk praeguse Tallinna Reaalkooli kaheksandas klassis õppides mängis ta Lutsu „Kevades“ Tootsi.
Koomilise poole kaldu
„Moskva Lunatšarski-nimelise Teatriinstituudi eesti stuudios õppinud olid siis just Draamateatrisse tööle asunud ja üks neist — Jaanus Orgulas — kutsuti meie näiteringi juhendama,“ meenutas Tõnu Aav. „Et Orgulas ise just Draamateatris välja toodud „Kevades“ Tootsi mängis, siis püüdsin laval teda võimalikult jäljendada. Seda viga olen ma edaspidi vältinud: laval võib jäljendada küll mõnd tänaval kohatud huvitavat tüüpi, aga mitte kunagi teist näitlejat, kes sama rolli mängib.“
Et Tallinna Riikliku Konservatooriumi juurde asutati lavakunstikateeder just siis, kui Tõnu Aav keskkooli lõpetas, polnud tal elukutsevaliku üle pikalt mõtelda vaja: ta viis paberid „konssi“ sisse ja võeti sinna ka vastu. Oma esimesele töökohale — Draamateatrile — on Tõnu Aav tänini truuks jäänud. Oma õnnelikemaks loomeajaks peab ta neid seitset aastat, mil Voldemar Panso oli Draamateatri peanäitejuht. Tõsi, Panso arusaam, et näitleja peab teatrit tegema kerge hirmu all, suure kohusetundega, väga sügavalt endasse kaevudes ja väga palju endast andes, ei olnud Aavale päriselt vastuvõetav, ent ikkagi peab ta Pansot Eesti teatri suurvaimuks, kellesarnaseid ilmub välja ehk kord sajandis, kui siiski. Panso lavastustes mängis Aav nii mõnedki oma „elu rollid“.
Selle üle, et tema rollide nimistu teataval määral koomiliste suunas „kaldu“ on, Aav ülearu õnnelik pole.
„Aga eks see olnud ette teada, et minu välimusega näitlejale kangelasrolle ei pakuta ning leppida tuleb pigem karakterrollidega, millest suur osa on koomilise kallakuga,“ ütles Tõnu Aav. „Õnneks olen ma oma loomu poolest samuti n-ö mažoorne natuur. Õnnelikud pidavatki olema need näitlejad, kellel välimus ja seesmine olemus kooskõlas on.“
Elulooraamat ilmumas
Väga palju on Tõnu Aav teatri- ja estraadilaval ette kandnud Juhan Smuuli tekste ja seda autori enda „õnnistusel“. Palju on ta üles astunud ka vahva sõduri Švejkina. Mitu põlvkonda eesti lapsi on aga üles kasvanud Tõnu Aava poolt plaadile loetud Joel Chandler Harrise „Onu Remuse jutte“ kuulates.
„Ühes seltskonnas sattusin kokku mehega, kes jutustas, kuidas ta koos kolme kaaslasega Novaja Zemlja lähedal lumetormi üle elas ning kuidas nad siis telgis tormivarjus istudes üksteist Remuse lugude ümberjutustamisega lõbustasid. See oli suurim tunnustus, mis ma selle töö eest saanud olen,“ ütles Tõnu Aav, kellele Palamuse lasteaed Nukitsamees kinkis just „Onu Remuse lugudele“ mõeldes nukumeister Ingrid Juuse tehtud Jänku-onu.
Filmirolle on Tõnu Aava loomebiograafias kolmekümne ringis ja nagu paljudel Baltikumi meesnäitlejatel, tuli temalgi omal ajal tihti Venemaa stuudiote vändatud sõjafilmides saksa sõdureid ja ohvitsere mängida.
„Ükskord mängisin gruusia filmis venelast ka,“ ütles Aav muiates.
Ta käis ka „Kevade“ filmi proovivõtetel, ent peeti Köstri rolli mängimiseks siiski liiga nooreks: ta oli siis vaid kolmekümne ringis.
Pikemalt saab Tõnu Aava eluloost lugeda tema peatselt ilmuvast elulooraamatust. Selle kirjutamiseks pakkus talle abi õige mitu ajakirjanikku, ent ta ütles kõigile ära, sest oli veendunud: paari-kolme intervjuu põhjal pole head elulooraamatut kirjutada võimalik.
„Kui sulle diktofon nina alla pannakse ja öeldakse, et räägi nüüd oma lapsepõlvest, siis on üsna kindel, et kõige olulisemad asjad ei tule sulle lihtsalt meelde. Selleks, et tuleksid, pead sa kõigepealt sellesse aega uuesti sisse elama,“ ütles Tõnu Aav.
Kui kõik kavakohaselt läheb, viib ta 260-leheküljelise käsikirja just täna kirjastusse. Kui ruttu see raamatuks vormitakse, seda ta öelda ei osanud, aga naerda peaksid inimesed, kes seda loevad, küll saama. Vähemalt kuu naljanormi said ühe õhtuga kätte ka huumoripreemia üleandmisel viibinud, sest Tõnu Aav astus publiku ette nii rahva poolt palavalt armastatud Švejkina kui ka mitmes muus lõbusas rollis. Palamuse rahvamaja taidlejad ja Nukitsamehe lasteaia lapsed täiendasid laureaadi ülesastumist tema loomingulisest biograafiast inspireeritud laulu- ja tantsunumbritega.
„Uskuge või mitte, aga see on minu elu üks ilusamaid päevi,“ ütles tseremoonia põhjalikust ettevalmistusest ja rahva soojast vastuvõtust hingepõhjani liigutatud Tõnu Aav ning luges lõpetuseks August Sanga luuletuse „Õunapuu“, mis andis selget tunnistust sellest, et Aav kaugeltki ainult naljamees pole.
iii
RIINA MÄGI
