Sellest, kuidas valmisid möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel jalanõud väikeses kingsepatöökojas, jutustab kingsepa tütar
Igal hommikul kostis eestoast vastärganud väikese tüdruku kõrvu kopsimine. Isa töötoas oli kõik muutumatult tuttav: liisturiiul seina ääres, nahaõmblusmasin ja töölaud, mille ääres meister istus oma isevärki madalal pingil, millel lohkus nahast põhi. Kui väljas halb ilm, tuli lapsel toas oma aega mööda saata. Nii istusin sageli isa töölaua otsa juures seisval kliendile mõeldud taburetil, silmitsesin tuttavaid esemeid ja isa töötavaid käsi, mis ei eksinud vajaliku tööriista leidmisel kordagi. Kui keegi töölaual midagi omatahtsi kraaminud oli, ei leidnud see isalt just heakskiitu. Kui suuremaks sain ja kraamimine mulle usaldati, käskis ema mul laua korralikult ära pühkida, kuid tööriistad täpselt endisse paika tagasi panna. Mis siis selle laual oli? Laua tagumisel serval seisis nagu valvetorn umbes 25 cm kõrgune anum, milles oli iseäraliku lõhnaga musta värvi vedelik nimega nikrossiin, millega tupsutati mustaks valminud saapa talla ja kontsapleki väliskülg. Teine purk sisaldas meistri enda valmistatud spetsiaalset kingsepakliistrit. Veel olid laual rivis plekk-karp kontsaplekinaeltega, vaskpeilide karp, pappkarbid puidust peilidega saapataldade kinnitamiseks. Minu mäletamist mööda valmistati peilid vahtrapuust. Veel olid laual reas sirged ja poolkuu taolised naasklid, naha- ja naelatangid, raudraspel, kingsepavasar, puust “jänesekäpp”, mille abil nahaõmblusi koolutati ehk maha triigiti. Veel oli seal kimp seaharjaseid, kingsepaniidi kera ja must pigitükk. Üliteravad naha ja tallanaha lõikamiseks mõeldud nahktupes noad seisid töölaua sahtlis, kus sorimine oli mul rangelt keelatud. Töölaua otsa sisse löödud naelal rippus “raudjalg”, mis torgati saapa sisse toeks, kui pooltalda või kontsaplekki alla löödi. Üks väga tähtis asi oli ringrihm, mille abil meister valmistatava saapa talda oma põlvedel kindlalt paigal hoidis. Selle rihmaga seoses on mul ka ebameeldivaid mälestusi — sõnakuulmatule anti sellega vajadusel kerge sips mööda reisi, et asi paremini meelde jääks. Eks jäigi. Saapategu algas mõõtmisest ja arvestamisest Sellel ajal kasutas enamik maamehi, kes oma jalgu külmetada ei tahtnud, jalavarjudeks säärikuid. Pidulikke kroomnahkseid hoiti tähtsamateks käikudeks, läiketust juhtnahast pöiaosaga said töösaabasteks. Kõigepealt tehti selgeks, kas tellija hakkab saapaid kandma villaste või õhukeste sokkidega. Talviste saabaste mõõduvõtuks tõmmati jalga villane sokk. Tellija tõstis jala taburetile, meister mõõtis ja pani numbrid oma märkmikku kirja. Kui jalad olid erinevad, näiteks oli ühel nn kooljaluukont vms, siis võeti mõõtu mõlemalt jalalt. Kui üks jalg juhtus lühem olema, korrigeeriti seda kõrgema talla ja kontsaplekiga. Seejärel mindi koos töökoja naabruses asuvasse koloniaalkauplusse, kus olid müügil kõik vajalikud pealis- ja voodrinahad, talla- ja pinsolinahk ja muud tarvikud. Nahatükid laotati letile, kus meister arvutas ja mõõtis, mitu dm2 tarvis läheb. Lippasin mõnikord isaga poodi kaasa, kui oli lootust, et mulle mõne sendi eest paar kompvekki ostetakse. Kõigepealt tehti mõõtude järgi paberist lõiked, seejärel lõigati nende järgi välja pealisnahk ja vooder ning õmmeldi masinaga peanahk säärenaha külge. Sääre tagakülje õmblus tehti käsitsi, pigitatud niidiga. Selleks tõmmati kingsepaniit korduvalt läbi pigitüki, kuni see üleni mustaks jäi. Mõlemasse otsa keerutati seaharjas. Õmblus tehti järgmiselt. Kõvera naaskliga torgati auk, pisteti mõlemalt pool seaharjase otsad läbi ja tõmmati tugevalt mõlema käega, nii et käed kahele poole laiali käisid. Kes juhuslikult ette jäi, sai tugeva vopsu. Üks isa ametivend oli sel viisil karistanud oma truudusetut naist. Kutsus mingil ettekäändel naise enda lähedale, võttis hoogu ja tõmbas, nii et niit katkes. Ise vabandas, et piginiit mäda. Pealisosa õmblemine oli täpne töö Kui saapa säär ja peanaha kannaosa käsitsi kokku oli õmmeldud ja kanna küljeõmblus tehtud, seati saapa pealisosa vastava suurusega liistule. See oli juba täpsem ja keerulisem töö. Saapanina tugevdamiseks liimiti voodri ja pealisnaha vahele nn pits, kannaosa tugevdamiseks kapp. Liistu talla alla pandi veel talla tugevdamiseks pinsol, vajadusel ka tükk kasetohtu. Siis tõmmati peanaha servad nahatangidega talla servade alla trimmi ja traageldati liistu talla külge kinni ehk venima. Seejärel lõigati veel suurema ja teravama nahanoaga välja saapa tald. Nüüd algas taldade peilidega kinnitamine ehk tallutamine. Meister võttis saapa, tald ülespidi, põlvedele. Kinni hoidis seda ringrihm, mille teine ots meistri talla alla jäi. Nii seisis töö paigal ja meistri mõlemad käed olid tallutamiseks vabad. Kõigepealt taoti vaskpeilidega kinni talla keskosa ja kinnitati raudnaeltega kannaosa. Seejärel löödi tallaosa puupeilidega alla — kop-kopp, igale peilile kaks sama tugevusega lööki. Kui tald all, tõmmati liist välja. Selleks oli liistu kannaosas auk, millest oli nööriaas läbi pandud. Nüüd ajas meister käe koos raudraspliga saapasse ja raspeldas maha läbi naha ulatuvad naela- ja tikuotsad, enne suurema, siis peenema raspliga. Seejärel tuli talla siseküljele liimida voodrinahk, ja kui liim kuivanud, torgati saapa sisse „raudjalg”. Viimane tööoperatsioon oli kontsaplekkide allalöömine, kontsapleki- ja tallaservade nikrossiiniga mustaks pintseldamine ja pärast kuivamist läikivaks vahatamine. Valmis saapad riputati sääre sise- ja välisservas olevaid aasu pidi nagisse. Uudishimu tappis kassi Nii on keegi kusagil öelnud. Sellest lausest ei olnud mul kolme-nelja-aastasena küll aimugi, kuid oli tekkinud uudishimu, mida ühel üksioleku hetkel taltsutada ei suutnud. Töölaua sahtlis, kus isa üliteravaid nahanuge hoidis, oli ka tema habemenuga. Seda sahtlit oli mul keelatud puutuda, kuid lukku see ei käinud. Habet ajas isa sealsamas töölaua ääres, tõstnud sinna kummutilt peegli. Seegi huvitav töö toimus minu kui „õpipoisi” tähelepaneliku pilgu all. Eriti põnev oli vaadata, kuidas isa keeleotsa alahuule alla pistis ning ettevaatlikult lõuga raseeris. Ise ma seda lugu ei mäleta, vaid seda rääkis mulle hiljem ema, et olin võtnud isa sahtlist habemenoa, hakanud ka endal „habet ajama” ja lõiganud alahuule alla risti väikese haava. Ehmatusega panin noa kokku, vutlarisse ja sahtlisse tagasi. Samal hetkel oli tuppa tulnud ema. Olin olnud hirmunud silmadega, näost kahvatu ja hoidnud alahuult ripakil, et lõikehaava mitte pingutada. Kui ema küsis, millega hakkama sain, olin öelnud: „Ma ei hakka enam kunagi habet ajama.” Kingseppa minust ei saanud, aga habemeajamise katse sai sooritatud. i
HILDA ILLISSOO
