Ave Kalme, keskkonnaspetsialist:
?Vabas looduses olles juba igav ei hakka. Olen sündinud-kasvanud maal, nüüd küll suurde linna tööle ja elama läinud, kuid nädalavahetustel ja puhkuse ajal püüan linnakivide vahelt ikka maale tulla. Talvel võib veel linnas olla, aga suvel enam ei jaksa. Mõnus ja karge on minna varahommikul paljajalu läbi kastese heinamaa ujuma. Selle suve üks põnevamaid elamusi on heinategu. Vihmade vahele jäänud mõne päikesepaistelise päevaga õnnestus saada kuiva heina ja ihule päikesepruuni. Eesti Loodussõprade Seltsi kokkutulek Jõgevamaal on samuti meeldejääv sündmus.?
Marju Korsten, magistrant:
?Neid on õige mitmeid. Võtame või hiljutise, kui nägin Väike- Maarja lähistel karu. Minu magistritöö teemaks on küll pruunkarude toitumine, kuid vabas looduses askeldavat karu nägin esimest korda. Puuladvas vagusi istudes olin oodanud teda juba kaua, ja siis ta ilmus – vaat see oli alles elamus! Meeldejäävad on kõik matkad, väga kena on hommikune raba, eriti päikesetõusu ajal. Pildistan palju loodust ja jäädvustan nähtut. Neid, minu jaoks eredamaid hetki on hiljemgi mõnus vaadata ja meenutada, kus käidud ja mida nähtud. On ka kurbi pilte, kus näeb lagunevad hooned, lagastatud loodust.?
Martin Uueda, lukksepp:
?Viimatine on mitmepäevane kanuumatk mööda Pedja jõge. See oli võrratu: sai kuulda veevulinat, linnulaulu, kalasulpsu, pardiprääksu ja mida kõike veel. Näha päikesetõusu ja loojangut, tajuda rahu ja vaikus ? lausa idüll. Vihma saime ka natuke, aga seegi kuulu matkavõlude juurde. Jahi- ja kalamees ma pole, kuid olen nagu veeloom, keda tõmbab jõe või järve äärde. Huvitav on jälgida, kuidas pardipere askeldab või kalad sulpsu löövad. Koos sõpradega mööda maad ja vett matkates olengi saanud häid looduselamusi. Suvi on ilus, aga pea see talvgi tule, ja siis on uued matkarajad.?
Riina Kazat?enko, eesti keele õpetaja Ida – Virumaal:
?Häid elamusi olen saanud metsas marjul ja seenel käies, kuid kõige suurema elamuse sain mullu Kurtna rabas matkates. Ilusamat kohta polegi – kui palju värve, huvitavaid puukesi ja milline puhas õhk! Olin küll lapsena koos emaga rabas jõhvikal käinud, kuid küllap oli siis saagi saamine palju tähtsam kui ilu nautimine ja mällu talletamine. Hiljuti käisin koos lastega Endla Looduskaitsealal, sain kahte raba võrrelda. Vaatetornist avanes sõnulseletamata kaunis pilt rabale ja laugastele. Sain järjekordse meeldejääva looduselamuse. Ma olen rabadest vaimustuses, nendesse lausa armunud.?
Veiko Roos, õpilane:
?Päikesetõus ja loojang. See on iga päev isemoodi, ja mõnus on suvel väikese matkaseltskonnaga oodata ära just hetk, kui tõusevad esimesed päikesekiired.. Meeldejäävamad on olnud mere ääres saadud elamused, vahest seetõttu, et elan sisemaal ja mere äärde sattun harva. Kui lahtiste silmadega ringi käia, näeb looduse ilu ka Põltsamaal. Pargis, mida korda tehakse on hea jalutada. Jõgevagi muutub ilusamaks, kuid seal ei tekki nii mõnusat väikelinna tunnet. Ilus on puutumata, õitsev aas, kuid ilus on ka korras ja niidetud muru, eriti seem mille kallal oled ise vaeva näinud.?
Milvi Zelinski, vanavanavanaema:
?Kõige ilusamat loodust nägin Taga-Karpaatides: võrratud mäed ja orud, Tizza jõgi. Käisin seal kunagi ammu, kui ametiühingud korraldasid töötajatele tasuta ekskursioone, kuid elamus püsib seniajani meeles. Mul terve albumitäis ka Nüüd tahaks samuti ringi rännata, aga pole ei raha ega aega ? pealegi on mul pensionil olles pidevalt kole kiire. Nüüd saan võrratuid elamusi, kui lähen Mõisamaal talu taastavale pojaperele külla. Kogu aeg nad nokitsevad ja maja ja ümbrus muutub pidevalt kaunimaks. Suur rõõm, et noorte elu läheb edasi ja üks Eestimaa talu on jälle korda tehtud.?
Küsitles ja pildistas ARDI KIVIMETS
