Kuldar Mey, majandusjuhataja:
«Suuski ei saa ma kuigi tihti alla, kuid vahel ikka. Varemalt sai koos lastega kelgutamas käidud, viimastel aastatel on jäänud kelgusõit peamiselt vastlapäevalõbuks. Traditsiooniliselt teeme vastlaliu Laiuse mäel. Jalastega kelke enam ei ole, aga tänapäeval on igasuguseid laudu ja kilet, mida tagumiku alla panna. Ja kui juba kuidagi mäe otsa saad, läheb allalaskmine libedalt. Liugu peab laskma, selle järgi saab teada, kui pikaks kasvab lina. Liugu olen lasknud juba lapsest saati. Ei tea, kas just linad, aga midagi on ehk ikka pikemaks läinud. Vastlapäevad ongi olnud sellised lõbusad, kui saab mingi liug tehtud, vahukoorekuklit ja seajalgu söödud. See, kust ja kuidas need lauale jõuavad, on juba perenaise mure. Traditsioonilistest vastlapäevatoitudest on oasupp ainuke, mida ma ei söö. Läheb aga soolauba, ja sedagi vaid koos hea õllega.»
Siiri Saar, tööline:
“Tänavusel vastlapäeval tuli üle aastate kõige pikem liug, oma pool kilomeetrit pikk. Nagu ikka, käime liugu laskmas Laiuse mäel. Ronisime kõrgele mäele ja koos noorema tütre Stellaga tegimegi selle sõidu. See ongi ju nii, et mida rohkem rahvast peal ja raskem kelk, seda kaugemale läheb. Viimasel ajal olengi jäänud rohkem kelgutajaks, kuid samas tunnen puudu spordivõistlustest, mida kadunud Endel Männik korraldas. Meie peres on kuulunud vastlapäeval liulaskmise kõrvale ka mõni söök: uba või hernes, vahukoorekukkel ja seajalakesed, seda kindlasti. Oad panen juba päev varem likku, alles siis saab neist hea supp. Juba lapsest saati oskan teha seakondist vastlavurri. Selle sai selgeks ka mu vanem tütar Sandra, nii et vastlavurr meil peres ikka vuriseb. “
Ivan Junninen, spordiveteran:
“Kassinurmes tegin oma vastlaliu ikka ära. Juba aastaid katsun minna sinna suusatades, ikka paar korda nädalas, see tuleb oma 15 kilomeetrit ära. Seekord oli vastlapäeval Kassinurme rahvast eriti täis, oma poolsada autotäit inimesi. Põhiliselt kelgutajad, sest suusatajaid on viimastel aastatel küllaltki vähe liikvel näha: ju siis on suusavarustus liiga kallis. Varem olid koolides suusatunnid ja isegi oma suusabaasid. Nüüd on see vist ainult Kuremaa tehnikumis. Kui sa ei ole mingit spordiala, näiteks suusatamist, proovinud, ega sa oskagi temast lugu pidada. Tuleb meelde Jõgeva ATB talispordipäev “Sada Suuska”. Sõideti, sporditi, oli meelelahutust. Olid talispartakiaadid, Pedja jõe talimängud, kuid nüüd on jäänud võistlusi vähemaks. Hea seegi, et Põltsamaa jõe mängud on siiski alles jäänud.”
Erich Kalda, töötu:
“Vastlaliugu pole ma juba mitmel aastal lasknud, aga nüüd võtsin oma vana «salvoka» kaasa ja koos 5-aastase tütretütre Merilyga sai õige suur sõit tehtud. Tuli meelde kooliaeg, siis selliseid plastkelke ja liulaudu polnud. Ega palja pepu peal saanud ju mäest alla lasta, ikka portfell või siis mõni lauajupp oli tagumiku all. Seekordne vastlapäev jäi eriti meelde, oli see ju ühtlasi meie vabariigi aastapäev. Ma ei tea, kas selleaastane pikk liug ka pikka lina toob, aga Jõgeva majandites kasvatatud lina olen siis, kui veel autojuht olin, Võru linatööstusse viinud küll ja küll. Nüüd pole ma linapõlde enam näinud ja minu arvates ei tee meie vastlaliug lina pikemaks. Liugu lastakse kusagil mujal, seda meie seljas, kuid sellega ei lähe miskit pikemaks ega paremaks.”
Eda Rosin, peennokitseja:
“Tänavu jäi vastlapäeval liug laskmata, olid hoopis teised liud. Varem sai vastlasõite tehtud küll ja küll, kooliajal oli see, nagu kehalise kasvatuse tundides aja peale suusatamine, lausa kohustuslik. Nüüd on mul paremad ja libedamad suusad, kuid avastasime koos lastega uue hobi ? uisutamise. Jõgeva hokiväljakul saab uiske laenutada, nii ma saingi uisud esimest korda alles hiljuti. Alguses sai rohkem küll pikali kui püsti oldud, kuid uiskudega ongi meil tehtud selle aasta pikim liug. Tänavune vastlapäev oli ühtlasi ka vabariigi aastapäev, televisioonist vaatasime paraadi ja presidendi vastuvõttu. Nagu vastlapäeval ikka, olid meil kodus vastlakuklid, hernesupp ja seajalad. Vastlavurri tegime nööbist, siis pole seakondi puurimist.”
Ants Jaasna, autojuht:
«On nagu pisuke traditsioon, et kui leian vähegi vaba aega, lähen metsa. Mul on oma lemmikkoht, kus saan loodust nautida, teha pisikese lõkke ja abikaasaga kahekesi piknikku pidada. Liulaskmise kohta seal pole, aga eks neid vastlapäevi ja pidusid on ju varemgi peetud. Üks on eriti meeles, see oli Põlluvalitsuse ajal, kui käisime Peipsil. Lasime liugu ja püüdsime kalu, pärast läksid naised ülemeelikuks. Oli tore, ja ega ilma daamideta saagi õiget vastlatunnet. Tänavune vastlaliug jäi ka abikaasal tegemata, sest hiljuti sai ta libedal linnatänaval kukkudes viga. Ei saa aru, miks Jõgeval soolatakse inimesi nagu heeringaid, aga tänavad on ikka ohtlikult libedad.»
ARDI KIVIMETS
