Siim Salmistu, oskustööline Jõgevalt:
“Pigem hilise, kuid töö sunnib, et oleksin juba pool kuus üleval. Igaks juhuks panen käima ka äratuskella, kuid aastatega on kujunenud mul juba automaatne ärkamine. Olenemata sellest, kui vara või hilja ma magama lähen. Suveajale üleminekuga harjun mõne päevaga, see mind ei häiri, et tuleb õhtul veidi valgemal ajal magama heita. Pärast pikka ja väsitavat tööpäeva kustud nagunii enne südaööd ära. Pühapäeval oleks ju võimalus kauem magada, kuid siis on laps nagu käokell ? nagu see kukub, on kogu pere üleval. Puhkus ja puhkepäevad, vahel ka öised tunnid kuluvad mul hobitööle ? selleks on autoralli.”
Riina Pupkevits, müüja Lustiverest:
“Olen vist lõokese tüüpi inimene. Olen harjunud juba kooliajast saati vähemalt kell kuus üles tõusma. Olin viielapselises peres kõige vanem ja pidin ka nooremad kooli kantseldama. Vahel olin oma vabast tahtest juba enne kella nelja üleva, et minna karjalauta emale appi. Eks see, kas ärkad vara või hilja, ole ka harjumise asi. Maainimesel tuleb kõik oma tööd ja toimetused ära teha, olgu see kell kas suve- või talveaja peale keeratud. Suveajale üleminek toob tunnikese õhtust valget aega juurde, eks selle võrra jõuab rohkem aia- ja muid töid teha. Ootangi juba kevadet: päikest, energiat ja sooja.”
Reet Annuk, vanaema Neanurmest:
“Varajasega. Kui töötasin lüpsjana, tuli juba kell kolm tõusta ja enne nelja lauta jõuda. Alguses panin küll kella tirisema, aga juba enne kolme hakkasin iga natukese aja tagant kella vaatama ? kartsin, et võin sisse magada ja tööle hiljaks jääda. Hiljem harjusin täpselt kell kolm ärkama. See on mul praegugi veres, kuigi olen juba kuues aasta töötu ja mul pole enam kellapealt kiiret. Laut kaotati siin ära, aga oleme arutanud, et oleks siin ükskõik millist palgatööd võtta, läheksime kasvõi öösel platsi, olgu kas äri- või pühapäev. Minu jaoks pole probleem, millise aja järgi on kellaosutid seatud ? päevas on ikka 24 tundi. Eks kevadise kellakeeramisega kadunud tunni saab sügisel tagasi.”
Mailis Sitska, Jõgeva Gümnaasiumi õpilane:
“Mina tahaksin küll hommikul kaua magada ? kohe kella kaheteistkümneni välja, ja mitte enne südaööd magama minna. Aga koolipäevadel pean ma vara ärkama, ja siis, kui oled õhtul kaua üleval, on hommikul väga raske üles tõusta. Puhkepäevadel, kui saaks kaua magada, läheb uni nagu kiuste varem ära. Vaatan siis telekat ja kui tahan, on võimalus uuesti magama jääda. Ega ma nüüd, koolivaheajal saa ka kauem magada. Olen maal külas ja pole harjunud võõras kohas magama. Ja ega tihka ka, kui pererahvas on juba väga vara üleval. Pühapäevast peale tulebki tund aega varem üles tulla. Mulle see kellakeeramine ei meeldi, uue kellaajaga peab kaua aega harjuma.”
Aare Arand, raudteelane Jõgevalt:
“Ärkan nii, nagu päevaplaan ette näeb. Ei ütleks, et ma olen just öise eluviisiga, n-ö öökulli-tüüpi, aga kui vaja, olen üleval, kuna vaja: kas kell kaks, kolm või viis. Viimasel ajal on nii, et nagu telefon heliseb, tuleb jälle tööle minna. Praegused palgad on ju sellised, et kui magad oma tunnid täis ja veel rohkemgi, siis saad ju kuidagi ära elada, aga kui tahad natuke enamat, siis pead juurde teenima. Suve- või vööndiaja järgi kellaosutite nihutamine ei häiri mind põrmugi. Juba raudteetehnikumi ajast on tulnud 12 või isegi 24 tundi järjest töötada ja olen harjunud, et minu valitud elukutse dikteerib minu elukorraldust.”
Evi Järvis, endine raamatupidaja Õuna külast:
“Jah, olen varajase ärkamisega, mulle oleks see uus kellaaeg nagu sisse kodeeritud. Aga sellele, et me peame paar korda aastas kella edasi ja tagasi lükkama, ei leia ma küll mingit põhjust. Loodus ärkab ju ikka oma kella järgi, inimeseloom samuti. Päike paistab juba kõrgelt ja kevad on käes, mis sellest, et ilus lumi veel põldudel. Tihased ja varblased siutsuvad, vares hakkas juba ammu kraaksuma, nüüd tal pesapalgidki juba paika pandud. Mina olen aga juba enne varest üleval. Nagu vanastigi: vara üles, hilja voodi, nii see rikkus tuppa toodi.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
