Marge Põdra, õpetaja:
«Ikka vaja, sest meie keelde tuleb üha rohkem võõr-, eriti inglisekeelsid väljendeid. Släng võib ju olla, kui seda kasutada õigel ajal ja oma seltskonnas, kuid peab oskama teha vahet, kus seda kasutada. See, kui inimene kasutab oma igapäevases kõnes murdekeelt või mõnda murdekeelset sõna või lauset, pole eesti keele risustamine, vaid murdekeele kasutamine. Lisaks Lõuna-Eesti murdele võiks ETVs olla ka teiste piirkondade keelemurdeid tutvustavaid saateid. Ilusa, slängivaba emakeele kasutamise oskus algab kodust. Selle õpetamiseks tuleb leida aega lugeda lastele raamatuid, vesta muinasjutte, rääkida puhtas eesti keeles.»
Kunnar Jõgar, tööotsija:
«Ei usu, et eesti keel päriselt kaob. Meie keel pidas vastu pika vene aja ja jääb alles ka Euroopa Liidus. Emakeelt on aga vaja kaitsta, juba on ta hakanud segunema inglise keelega. Vene mõjul keelepruuki tulnud «pakaa, brat» asemele on tekkinud okeid ja tsaud. Lauljad on läinud ka üle inglise keelele, aga kui tahad laias maailmas edasi jõuda, eks pead laulma. Tuleb mitut keelt osata, kuid oma emakeelt, mis meil riigikeel, peab puhtalt rääkima. Raadios, televisioonis ja ajakirjanduses peaks olema eriti puhas eesti keel. Kui hunt on metsa sanitar, siis ajakirjanikud ja reporterid peaksid olema keele sanitarid.»
Liina Meos, abiturient:
«Emakeel iseloomustab rahvust ja nii kaua, kui säilib eesti keel, püsib ka meie rahvus. Kiidetakse eesti keele ilu, kuid meie kõnepruuki on tulnud väga palju võõrsõnu ja slängi. Arvan, et selles ei saa süüdistada ainult noori. «Okey» tuleb nagu iseenesest, «head aega» asemel ütlevad «tsau» ka vanemad inimesed. Vahel on tunne, et paljud ei oskagi puhtas eesti keeles enam lauseid ritta seada. Släng on ja jääb, kuid tuleb valida, kus ja millises seltskonnas seda pruukida. Inglisekeelsid väljendeid ja parasiitsõnu kasutavad ka mõned õpetajad, kuid meie emakeeleõpetaja räägib küll ülimalt ilusas keeles.»
Vaike Oro, keskraamatukogu direktor:
«Jõgevamaal räägime me kõik eesti keelt, kuid ilmselt vajab emakeel siiski kaitset. Riigikeelt peavad oskama kõik, kes Eestimaal elavad ? see on mu suur soov. Pean absurdseks juttu, et eesti keelt ei saa selgeks, kuigi oled siin elanud juba palju aastaid. Tähistame emakeelepäeva, lehvivad riigilipud tuletavad kõigile meelde, kus me elame ja millises keeles mõtleme. Emakeelepäev on ikkagi eesti keele päev, sest sini-must-valge pole teiste keeltega seotud. Niikaua kui meil on üks riigikeel, eestikeelne haridus ja kirjandus, säilib eesti keel ja oskus ilusas emakeeles suhelda. Eestlane on kirjandushuviline, raamatukogus käib väga palju lugejaid.»
Katrin Kerve, müüja:
«Nõnda hea ja armas on kuulata, kui räägitakse ilusat eesti keelt, seda ilma võõrapäraste «tsau» ja «okeita», ää-tamise ja nohhitamiseta. Meil on elanud ja käib väga palju võõramaalasi, eestlane võtab aga kiiresti midagi omaks. Varem vene, nüüd inglise keelt. Lastega rääkides ja neid õpetades peaks kasutama aga puhast eesti keelt. Kui me ei lase kõigil võõrapärasel siia sisse tulla ja ajame ikka eesti asja, ei kao meie keel ja rahvus. Emakeelepäeva tähistamist pean väga vajalikuks, sügav kummardus neile, kes on selle tähtsustanud. Oleme uhked, et meil on säilinud ülimalt ilusa kõla ja kirjapildiga emakeel.»
Laine Petraudze, õpetaja:
«Loomulikult, üha harvemini kuuleb ilusat eesti keelt. Mind enam ei häirigi kasutatavad võõr- ja parasiitsõnad ega vältevahed nii palju kui sõna ja lause rõhuasetus. Vaatasin televiisorist Kuldvillakut ja oi, kuidas mind häiris saates valede rõhkudega ja inetult räägitud emakeel. Saatejuhid peaksid emakeelt eriti oskama ja keelekasutust jälgima. Tundub, et paljud noored loevad üha vähem luulet ja ilukirjandust. Piirdutakse vaid kohustusliku koolikirjandusega ja selle hulgaski on üsna vähe meie kirjameistrite loomingut. Koolis peaks olema eesti keele tunde rohkem, juba lasteaiast alates kuni kooliaastate lõpuni oleks vaja teha rohkem tööd sõnvaraga.»
ARDI KIVIMETS
