Sirje Põld, Vungi talu perenaine Pala valla Metsanurga külast:
“Ei, seda ma pole unustanud. Olen kunagi võistlussporti teinud ja vene ajal sõitsin maanteesõidus välja ka meistersportlase normi. Kodus on mul alles ka Eesti ametühingute spartakiaadil võidetud pronksmedal. Jalgrattaga sõitmise sain ma selgeks niimoodi: käisin kuskil kolmandas või neljandas klassis ja mu pinginaaber kiitles, et oskab ratsutada ja jalgrattaga sõita. Mina vastu, et mina ka, kuid tegelikult ei osanud ma kumbagi. Siis öeldi koolis, et need, kes oskavad rattaga sõita, lähevad ekskursioonile Kallaste kalakombinaati. Ei tahtnud teistest kehvem olla ja tõstsin ka käe püsti. Hõõrusin terve õhtu kuni ööni mööda teed, kuni sain tasakaalu selgeks ja järgmisel päeval läksingi jalgrattamatkale. Nüüd sõidan rattaga küllaltki harva ja sedagi vaid kolme kilomeetri kaugusele poodi. Mul on viis last, kuid noored käivad poes ikka autoga. Olen küll öelnud, et võiks sõita rattaga ? see on tervislikum ja hoiab raha kokku.”
Veera Jermo?kina, koduperenaine Jõgevalt:
“Minul pole jalgratast kunagi olnud ega hakka seda enam ka ostma. Rattad on ju nii kallid ? maksavad mitu tuhat krooni ja on palju kallimad kui mõni vana auto. Mina elasin lapsena nii vaeses külas, kus polnud kellelgi jalgratast. Oli selline aeg, kus sõitsime vaid hobustega, kuid mina kartsin kukkumist ega julgenud ratsutada, vaid istusin vagusi vankris. Kui läksin elama suurde linna ja oli võimalus ratas osta, siis ei julgenud ma seal suures liikluses sõita. Nii ma ei oskagi rattaga sõita, ja kohe kardan seda kahe rattaga sõidukit, olgu see siis jalg- või mootorratas. Kardan küll kõrgust, kuid lennukiga sõitmine mulle meeldib, olen saanud seda paar korda teha. Olen juba nii vana, et rattasõitu on raske ära õppida. Käin jalgsi, sest autod ja taksod on rohkem laiskade jaoks. Poegadel on küll jalgrattad, kuid suuremalt jaolt need seisavad, sest neil on kiire ja pole nendega sõitmiseks aega.”
Enn Naruskberg, ehitaja Jõgevalt:
“Suvine sõiduriist ongi mul põhiliselt jalgratas. Vaatamata sellele, et mul on koguni kaks autot, sõidan tööle ikka rattaga. Nii on tervislikum ja mugavam: selle ajaga, kui kõmbin garaa?i juurde ja ajan auto välja, olen rattaga juba Jõgeva alevikus või Painkülas, kus parasjagu tööl käin. Mõlemasse kohta on tehtud jalgrattateed, nii et sinna sõita on päris mugav ja ohutu. Talvine sõiduriist on siiski auto, kuigi teiselt poolt raudteed üle viadukti raudteejaama juurde tagasi jõudmiseks tuleb sõita kaks ja pool kilomeetrit, kuid jalgsi või rattaga olen saanud üle tee palju kiiremini ja odavamini, mis on praegust bensiinihinda arvestades küllaltki tähtis kokkuhoid. Need väikesed, kümnekilomeetrised otsad sõidan ikka rattaga. Veelgi tähtsam on, et inimene pidevalt liiguks. Minu vanaks elanud vanaemagi ütles, et kui jõuad teha vähemalt mõne sammu, siis oled veel elus ja inimene. Rattasõit, ujumine ja kõndimine on minu tervisele vägagi tähtsad tegemised.”
Ülo Kuuskmäe, Vene talu peremees Jõune külast:
“Mul on mitu jalgratast ja nendega ma ikka sõidan. Tallinnas, kus ma ta talviti elan, on päris uus ja nii paljude käikudega, et ega kõiki ei oska ega olegi vaja kasutada. Oma kodutalu ümbruses sõidan tavaliselt vana naisterattaga, mis mul veel ema pärandus. Minu kehakaalule peab vastu ka see vana ratas, peaasi, et kummid oleksid korralikult täis pumbatud. Küllaltki palju, nüüd aga vähem, olen sõitnud mootorrattaga. Mul neid õige mitu: nii 125- ja 175- kuubilise silindriga kui võimsamad, näiteks külgkorviga Dnepr. Kunagi olid mu hobiks tsiklite kogumine ja enam-vähem kõik on nad praegugi sõidukorras. Jalgrattasõit on kindlasti tervislik, kuid liikumiseks on ka teisi võimalusi. Mingit kepikõndi ma küll tegema ei hakka, kuid oma metsa peremehepilguga üle vaadates tuleb ka õige palju kõndida. Pojad kutsuvad mind rulluiskudele ja rulatama, kuid leian, et minul on nendega sõitma õppimist alustada liiga hilja ja kontidele ohtlik.”
Eha Anslan, maavalitsuse ametnik Jõgevalt:
“Ega see, mis kunagi lapseeas õpitud, unune. Ja kui saab seda igal aastal meelde tuletatud, siis ei unune ammugi. Olen korraldanud ka mitmeid üritusi, näiteks tervisepäevi jalgrattal. Septembris toimub selline maakondlik rattapäev juba kolmandat korda. Mina õppisin rattasõidu selgeks juba kolmeaastaselt, siis küll kolmerattalisega, mis tehti õige kähku kaherattaliseks. Nüüd on mul 21- käiguline ratas, kuid oma 76-aastasele emale ostsin eelmisel kuul selle vanemat tüüpi, ühekäigulise ja jalgpiduriga ratta. Käisin sellist “vanainimeste” ratast vaatamas õige mitmes poes, kuid Jõgeva turult sain selle 300 krooni odavamalt. Ema pole küll rattaga mitu aastat sõitnud, kuid temalgi oli tahtmine koos perega sõitma tulla. Jõgevalt “sordini”, Õunale ja Painkülla on nüüd head jalgrattateed ehitatud ja saab ohutult sõita. Ostsin ka jalgratturikiivrid, sest see on kindlasti vajalik. Kui jõuad osta jalgratta, siis pead leidma natuke raha ka kiivri ja teiste turvaseadmete jaoks.”
Arvo Vene, Jahi talu peremees Piibumäe külast:
“Mine tea, võib-olla olengi ? pole seda oma paarkümmend aastat enam proovinud. Nii kaua, kui jõuan veel naftat ja benssu osta, sõidan autoga. Kui enam ei jõua, siis lähen need mõned kilomeetrid poeni jalgsi. Põlved on jäänud kangeks ja ei saa enam kuigi palju rattaga sõita. Kui KEKi ajal tööl käisin, siis sõitsin igal hommikul rattaga kodust töölisbussi peale ja õhtul tagasi. Tollal polnud vaja ratast varga eest lukku panna, pealegi oli mul ratas ise kombineeritud: need osad, mis teised minema viskasid, nendest tegingi. Arvan, et rattasõiduoskus on mul siiamaani alles. Tasakaalu hoidmise sain selgeks juba karjapoisina, siis tegime puuratastega tõukeratta ja pärast läks jalgrattasõidu selgeks saamine päris lihtsalt. Tuleb meelde, et ega peremehele meeldinud, kui me naabripoisiga karjas olles tõukerattaga mööda külateed sõitsime ja karja omapead jätsime.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
