On kuulda, et eesti vaadatuim film “Klassikokkutulek” saab järje. Kas vaadatuim tähendab automaatselt seda, et on parim või lihtsalt hea? Et see ka TV-s linastus, siis on tõesti kõigil olnud võimalus tutvuda. Igal juhul on mul heameel, et meie äsjane kursuse kokkutulek oli hoopis teistsugune ja midagi nii “värvikat” ei juhtunud…
Õppisime loodusteadusi ja meie seas on olnud n-ö sädeinimesi, kes kõiki kokku kutsuvad, seni oma koduõuedele. Esmane tutvus ongi siis kohalike kooslustega. Mis kellelgi kasvab ja keda kohata saab või juhtume nägema. Alles sai tutvutud laialdase aiaga tuntud ürditalus, matkatud Saaremaa randadel ja tänavu olime endises Mäksa, tulevases Kastre vallas asuvas kunagises popsi majapidamises. Millest tänu perenaisele oli saanud tore nurgatagune suve veetmise koht, hooned rootsipunased, suurte marjadega mustsõstrapõõsad, pirnipuud, ohtralt mungalilli põllukivide kuhilas, liiliad, kadakad, tiik suplemiseks – ega kõik pildid ei jäänudki mälusse.
Meie päralt oli viimase aja parim päev, kui selleks pidada tuuletust ja kogu päeva kestvat päikesepaistet. Algus sai tehtud ülikooli peahoone ees, kus alati leitakse keegi, kes kõigi fotoaparaadid võtab endale kaela ja kordamööda siis neid plõksutab. Sama kordub ka botaanikaaias, mis on võrreldes meie ajaga 45 aastat tagasi palju uhkemaks muutunud.
Maamaja õuel oleme siiski telkkatuse all igaks juhuks, no päikesepiste vältimiseks. Korras majapidamist võisime nimetada ka “ameerika imeks”, sest perenaine oligi seal mitu aastat tööl käinud ja selle teenistuse abil kõik korda teinud. Koha privaatsus lubas vabadust – kasvõi suu pruukimises – kõik tahtsid korraga rääkida. Tekkiski mitu “jututuba”, milledes orienteerumises ja kaasalöömises pidid olema osav. Ega kõiki ei jõudnud jälgida ja ega sind ka kõik kuulanud. Kui oli midagi ekstra olulist, siis ikka nõuti vaikust ka.
Põhilised sõnavõtud puudutasid mäletamist. Täitsa huvitav, kuidas keegi mäletab midagi niisugust, millest sul pole aimugi, kuigi pidid ka seda kogema. Isegi iseenda kohta võisid midagi teada saada, mida ei tahtnud kohe uskuda. Ja ega ainult tähtsaid sündmusi ei tuletatud meelde, vahel mõni pisike vahejuhtum, väike detail. Meie ühisest minevikust, neist inimestest, keda me kõik teatud perioodil kohtasime ja kellega suhtlesime. Kõik muutus oluliseks, mis meelde turgatas. Mind paneb imestama mõne inimese mälu, kes võib väga üksikasjaliselt jutustada paljude aastate tagust sündmust – kuidas tal nii palju on meelde jäänud? Nimed, arvud, mida minu vaene aju on arvanud kuskile kättesaamatusse “panipaika” kaotada. Aga kollektiivne mälu on tore – saab imestada, veelkord läbi elada, vastu vaielda, mis on küll mõttetu. Saab ikkagi “pilti värskendatud” ja seda on vaja. Meid viidi ka metsarajale ja niisugusele, kus paar aastat tagasi marjul olles meie võõrustaja kuulis selja taga raginat. Vaatab, karupoeg ronib tüve mööda üles. Ja jälle pragin – kukkus alla. Ma ei jätnud jällegi meelde üksikasju, et kus karuema oli, marjuline pääses igal juhul tervelt. Oli olnud kahe pojaga karu. Kuusikut läbival sopasel metsateel nägimegi tõeliselt karu käpajälge, mille pildistasin üles. Nii nagu tema ammuse ekskremendihunniku, kus tegutsesid laibamatjad. Perenaine näitas ka suurt ja põnevalt mitmekorruselist vapsikupesa, mille hankis oma lakapealsest. Oli elanud koos ohtlike putukatega. Meile tegi tubli naine isegi loosimise, kus iga number võitis, peamiselt omatehtud gurmaanlikke hoidiseid…
Ühel teelõigul kasvas palju kilpjalga ja siis Saaremaa mees teatas, et Saaremaal seda ei kasva, nagu saartel ei leidu ka mutte. Kontrollisin – kilpjala kohta on küll kirjas, et teda on Eestis kõikjal ja sagedasti, ju siis ütleja kodu läheduses pole. Aga muti kohta peab väide paika, imestasin. Ei kujuta ette, et meie riigis on paiku, kus ei tekigi mullakuhilaid üldse.
Kui meie kandis sel aastal on väga vähe toonekurgi, siis Mäksa vallas oli mõlemal pool teed niidetud alad ohtralt kurgedega asustatud, et ma pole seni looduses nii palju toonekurgi ühtaegu näinudki.
Minu peenrale tekib vahel uudisliike – pakkus heameelt, et selleks on ilus hernelill. Ainult ei saanud aru, kuidas ta saab olla püsik ja õied on ainult roosad, pole värvikirevust. Küsisin teadjalt ja sain vastuseks, et tegemist on mets-seahernega. Tere tulemast, mulle sobib, et talle sobib minu maja juures kasvada. Väga dekoratiivne ronitaim lausa meil looduslikult, aga pole seni kohanud.
Ühel meie hulgast, kes elab Virumaal, on elamu läheduses kaks kanakullipesa. Näeb, kuidas viib poegadele vareseid ja parte toiduks…Ühele tegi muret, et sääski on vähe. Varem pidi kogu aeg plaks ja plaks neid enda peal maha lööma, nüüd saab väljas rahulikult olla. Kui mõni harv sääsk tuleb tema peale “lõunale”, siis ta laseb sääsel oma verd imeda nii palju, kui tahab. Teatavasti suudab verd imenud emasääsk muneda. Ega me muidugi sääski nii väga armasta, aga on nad ju lindudele toiduks. Tundub, et mõnel pool on ka linde väheks jäänud.
Paistab, et öise eluviisiga putukaid on – kui hakkab hämarduma, alustavad nahkhiired meie külas oma pikeerivaid sööste…
Mälestuseks sai kingitud viljapuu, mille juurde kuulus pudel, mille sisse sai dokument selgitustega ja kõigi allkirjadega – see tuli ka istutusauku panna. Ja veel ühte ja teist.
EHA NÕMM
