Kursi koolkond sündis 1988. aastal, asutajaid oli neli ? Puurmani lähedalt Laasme külast pärit Peeter Allik koos Kursi lähedalt pärit Ilmar Kruusamäe, Võrumaa mehe Albert Gulki ning Viljandi külje alt Viiratsist tulnud Priit Panksepaga.
Tartus on juba Pallasest saadik väga viimistletud maalikultuur. ?Tartus oli vaja tekitada mingi väike rühmitus, mis suudaks läbida suletud ringi kas või korraks,? väitis ta.
Kõigepealt hakkasid noored kunstnikud korraldama Kursi koolkonna päevi. See oli omal ajal mastaapne üritus. Nüüd on piisavalt kujutava kunsti üritusi, kus kõik galeriid ja muuseumid kunsti triiki täis pannakse. Kursi koolkonna üritus oli aga esimene.
?Praegu kõlab see ehk paroodiliselt ? ükskõik, mis üritus, olgu või festival, ikka on mingid päevad,? märkis koolkonnale nime välja pakkunud kunstnik.
1992 andis Kursi koolkond välja paroodiaalmanahhi ?Kursi kunst?, kuhu oli väikeselt pealkirja alla kirjutatud ?Art in Estonia?. Nali oli selles, et Eesti kunsti ajakiri Kunst, mis kirjutas ainult Tallinna kunstist, kasutas samuti väljendit ?Art in Estonia?.
Kursikad pole laiali läinud
1994. aastal oli Kursi koolkond esimest korda Tallinnas Kunstihoones eksponeeritud, tähelepanu hakkas jätkuma ka Tartule. Praegu on lisaks Tartule omamoodi kunstikeskusteks kujunenud ka Pärnu ja Narva. Pärnus tegutses Academia Grata kool.
?Täna on tavaline kunstipilt Tallinnast hoopis kaugele läinud ja inimesed saavad aru, et see kunst, mida mujal tehakse, on sama oluline ja võib olla isegi olulisem pealinnas tehtavast.
Praegu on laialt levinud arvamus, et kursikad on laiali. Ise nad nii ei arva. Erinevates stiilides töötavad kunstnikud saavad hästi läbi, kuigi elutee on koolkonna liikmed laiali viinud. Rühma hoiab koos Ilmar Kruusamägi.
Peeter Allik oli Pärnus Kunstiakadeemia kolledzis Academia Grata kolm aastat õppejõud. ?Tegemist oli õppeasutusega, mis rahanappusel likvideeriti,? nentis Allik. Tänavu õpetab ta hoopis Tartu Kunstikooli maaliosakonna üliõpilasi ja on oma tööga rahul.
Pärnu Non Grata rühmitusega on Allik senini seotud, see tegeleb peamiselt performanceŽi-kunstiga väljaspool Eestit, enamasti Saksamaal ja Rootsis.
Eesti-sisesed asjad
Välisnäitustel on Allik oma graafikaga osalenud juba üheksakümnendate aastate algusest peale üle kogu maailma ? Autraalias, Ladina-Ameerikas, Aasias, Euroopast rääkimata.
Kõige olulisemaks peab Peeter Allik oma 2003. aastal toimunud personaalnäitust Peterburis ajakirja Novõi Mir ehk NoMi galeriis. “Peterburi on Põhja-Euroopas tõeline metropol, võrreldav Berliiniga,” märkis ta.
Suurem personaalnäitus oli tal tänavu talvel Tallinna Kunstihoones. “Kuni meil kunstimuuseumi pole, on kunstihoone näituste jaoks kõige esinduslikum koht. Ja kõige vastutusrikkam muidugi ka,” nentis kunstnik.
Preemiatest ja autasudest rääkides jääb Peeter Allik napisõnaliseks. 2001. aastal sai ta Konrad Mäe preemia ja tänavu Kristjan Raua preemia ja medali. “Need on Eesti-sisesed asjad,” tunnistas ta ise.
Loeb rahvusvaheline tunnustus, mida on jaganud mitme riigi kunstnikud ja eksperdid. 2002. aastal andis zürii Peeter Allikule Kaliningradis VII rahvusvahelise graafikabiennaali peapreemia. Senistest auhindadest peab kunstnik seda kõige olulisemaks.
Berliini kunstimessile
Peeter on aeglane, aga põhjalik. Raha pärast ei tee ta suurt midagi. Enamiku ajast on ta vabakutseline olnud. ?Igasuguseid töid olen vastu võtnud. Natuke olen pilte müünud, oleme ühiselt haltuurasid teinud. Raamatukujundusi olen teinud, töökoht on ka olemas.? Varasematest töökohtadest meenutab ta kultuurifestivali Dionysia ja lasteajakirja Põmmu kujundamist.
Alliku graafika on populaarne meil ja kaugemalgi. Sügisel plaanib ta minna oma töödega Berliini kunstimessile. Kunstimänedzmendiga tegelev hollandlasest sõber on teda kutsunud ja Allik otsustas ära proovida.
“Tööd peavad tasemel olema, muu pole seal oluline,” lausus Allik ja lisas, et muidugi on Euroopas supergaleriisid, kus kõigepealt vaadatakse, kas kunstnikul ikka lips otse oleks.
“Täna Kunstiakadeemia lõpetanud noorel võib üsna raske olla tööd leida, mina olen 15 aastat tegutsenud, nimi on teada ja ostjale on suurem valik pilte pakkuda,” lisas ta.
Kunstikriitik Mari Sobolev kirjutas Eesti Ekspressis, et Peeter Allik on endale ise hea mäned?er. “Temaga on meeldiv koostööd teha, tal on alati kõik vajalikud fotod ja CVd olemas, ta loeb meili ja vastab telefonile, ta tuleb kohale, kui on lubanud, ega tekita mõttetuid sekeldusi. Kõige hullemal juhul jääb lihtsalt kuhugi magama,” märkis Sobolev.
Praegu koduks Tartu
1984. aastal Puurmani Keskkooli lõpetanud Peeter Allik teadis juba kooliajal, et temast saab kunstnik. Ta maalis, joonistas ja fotografeeris juba siis. Sellepärast oli loogiline õppimaminek Tartu Kunstikooli ja hiljem ka Tartu Ülikooli maaliosakonda ning Kunstiakadeemiasse.
Kaks kuud pärast kunstikooli sissesaamist tuli minna Nõukogude Armeesse aega teenima. Volgogradis oli ta reamees.
?Ma ei olnud siis veel nii proff, et oleksin saanud plakatijoonistaja sooja koha peale. Midagi ma muidugi tegin, aga teenistusest eemale ei õnnestunud mul sellega pääseda,? rääkis Allik.
Pärast armeeteenistust õppis ta veel kolm semestrit Tartu Kunstikoolis ja läks seejärel Kunstiinstituudi Tartu maaliosakonda, praegu on see Tartu Ülikooli kultuurikateedri maalikunsti õppetool. Peeter Allikul on Tartu Ülikooli diplom 1993. aastast. Vahepeal oli ta ka aasta Tallinnas, tudeerides Kunstiakadeemias graafikat.
Oma koduks peab Peeter Allik praegu Tartut, kuid ta käib ka tihti vanematekodus Puurmanis.
Peeter Alliku preemiad
1993 Tokko ja Arrak galerii auhind
1996 Rahvusvaheline graafikatriennaal Jyväskyläs
1997 noore maalikunstniku preemia
1998 rahvusvahelise näituse preemia Itaalias
2001 Konrad Mäe medal
2001 Kultuurifondi preemia
2002 Kaliningradi rahvusvahelise graafikabiennaali peapreemia
2005 Kristjan Raua preemia ja medal
Kuidas mõista Peeter Alliku loomingut
Mari Sobolev, kunstikriitik
Peeter Allik tegeleb peamiselt must-valge linoollõikega ja suureformaadilise hüperrealismi kalduva õlimaaliga. Lisaks sellele on ta katsetanud installatsiooni valdkonnas.
Alliku meetod on järgmine: ta filtreerib pinnapealse info, mis on meie ühiskonna tänapäevas ning ajaloos kõlama jäänud, jõulisteks kujunditeks, mis omandavad algsest pealispindsusest märksa sügavama, üldinimliku ja üleajalise tähenduse.
Üksikjuhtumist saab Alliku pildil sümboli väärtusse tõstetud kujund. Kujundit ei sünniks, kui ta oleks üksi. Kujund sünnib mitme erineva motiivi seostest. Seosed on absurdsed. Võib leida üldtuntud sümboolikat, kuid enamik kujutisi ei ole iseenesest üldse sümboolsed.
Visuaalsele kujundistikule lisanduvad tekstid, mis on enamasti veelgi absurdsemad. Tekstid võivad esineda kas tööde pealkirjadena või osadena piltidest.
Taolised sloganlikud tekstid näevad välja, justkui oleks nad mõeldud piltide selgitamiseks. Tekstide tähendust ja piltide tähendust ratsionaalselt kokku pannes hakkab tähendus aga veelgi absurdi poole libisema. Ometigi on nad abiks absurdi mõistmisel – võib olla absurdsuse mõistmisel – sest pildiliste ja tekstiliste kujundite koosmõjust tekibki vaataja peas soovitud lühis.
Peeter Alliku soov on, et vaataja ei põrnitseks tema töid laisalt ja osavõtmatult, need pildid peaksid inimest mõtlema ärgitama. Ja see töötab, sest arusaadav ja arusaamatu on just õiges proportsioonis, asi pole nii segane, et vaataja lootuse kaotaks, kuid samas ka mitte nii lihtne, et piirduda kliseedega.
Lühendatult kataloogi “Konkreetsed lahendused” sissejuhatusest
HELVE LAASIK
