Kuremaal räägiti ökokülast ja rongijuhi ametist

Laupäeval peeti Kuremaa lossis konverentsi „10 Kuremaad“, millega tähistati Kuremaa külaseltsi jaoks olulist verstaposti: 10 aasta täitumist. Selleks oli külla kutsutud inimesi lähedalt ja kaugelt, et arutada, kas elu väljaspool linna on võimalik.


„Eestis on külaseltse, kes kümneni välja ei ole vedanud. Aga see on esimene tärmin, kuhu on jõutud. Võime ju mõelda, miks selliseid sündmusi vaja on, kuid oluline on kokku tulla ja mõelda, kes me oleme, kust me tulime ja kuhu läheme,“ rääkis konverentsi moderaator Meelis Kompus, nentides, et tihti sõidetakse Tallinnast Tartusse või vastupidi Jõgevamaalt lihtsalt läbi. „Võiks ju peatuda, või võtta Piibe maantee käänulise ja ohtliku Tallinna-Tartu maantee asemel, vaadata, mis teele jääb ja leida põhjusi siia tulemiseks,“ mõtiskles Kompus.

Ühtlasi rõhutas ta, et igal paigal on oma lugu. Ning seda peavad rääkima paiga elanikud, mitte keegi teine. „Sellepärast on vaja tulla kokku, arutleda, kuhu me liigume ja kes me oleme ning teha end ka selgemaks laiemale avalikkusele,“ julgustas Kompus.

Konverentsi jagus ettekandeid kõikvõimalikest eluvaldkondadest. Nii arutati, kas maakond on või ei ole, mida tähendab suvepealinn Kuremaa, kas 100 miljoni euroga õnnestub inimesed maale saada ja kuidas mõjutab kiire rongiühendus meie maakonna elu. Lisaks räägiti suurürituste korraldamisest ja Kuremaa rahuloluküsitlusest.

 

Jõgeva vallavanem Aare Olgo arutles oma ettekandes Kuremaast kui Jõgeva valla suvepealinnast ning selgitas, miks on ühinenud omavalitsuses vaja aastaaegadele pealinnu. „Sellel oli kaks mõtet: suureks vallaks ühinedes tahtsime rõhutada, et ükski piirkond ei jää tähelepanuta. Teine põhjus oli kultuurielule hoogu juurde anda,“ rääkis vallavanem. Lisaks rõhutas ta, et omakeskis nimetatakse Kuremaad valla pärliks.

„Kuremaa puhul ei saa vaadata ainult lossi, mis on väga oluline ja üks kõige suurem osa, aga ka spaad ja hotelli, mis on Jõgeva vallale väga olulised. Korralikus külakogukonnas peavad olema ka kool ja lasteaed, muidu elu sumbub,“ ütles Olgo.

Üheskoos arutleti ka haldusreformi üle. „Hinnangut on veel vara anda. Meie idee oli kõik ühise mütsi alla koonduda, seda veel päris pole jõudnud, aga kindlasti oleme kultuuri osas edasi läinud. Mulle tundub, et kahe aastaga oleme päris jõudsalt arenenud,“ arutles Olgo. Ka Jõgeva valla kultuuritöö spetsialist Ilona Piirimägi nentis, et kultuurieluga on meil hästi.

„Esimesed kolm aastat läheb nende piirkondade järeleaitamiseks, kus kultuuripoliitikat veel tõhusalt ei rakendatud või mudelid enam ei töötaks. Aga meil on kohti, kus on väga tugev kultuurielu, näiteks Kuremaal. Järele oleme aidanud neid piirkondi, kus on vaja olnud rohkem tuge. Vahel on üheskoos moosi keetmine piirkonna jaoks palju olulisem, kui teise külaseltsi väga suur projekt,“ ütles Piirimägi.

Valmisretsepti, kuidas edasi liikuda nii, et kõik rahule jääksid, Olgo päris anda ei osanud, kuid arvas, et paika loksumine hakkab lõppema. „Valla eesmärk on pakkuda kodanikele parimat teenust. Põhiseadusest tulenevalt on haridus ja kultuur need, mis meie elu edasi viivad. Teed võib ju korda teha, aga kui seal käijaid ei ole, pole korras teest enam mingit kasu. Arenema peab igas suunas,“ ütles Olgo.

 

Parmu ökoküla asutaja ja arendaja, Jõgevamaaga 40 aastat seotud olnud Kalev Raudsepp keskendus oma ettekandes Valgamaa lõunapoolseimas servas, Koivojõe ääres asuvale Parmu ökokülale. „Parmu ökoküla tähendab sisuliselt mittetulundusühingut, kuhu on kogunenud inimesed, kellel on enam-vähem ühesugused eluvaated, ja kes on ümbruskonna küladesse vaikselt sulandunud. Meie MTÜ on 15-liikmeline,“ rääkis Raudsepp. Lisaks täiskasvanutele on külas paarkümmend last.

„Inimesed on suuresti Tallinnast, Tartust või Tartu ümbert. Üks inimene on Inglismaalt tagasi tulnud. Kohalikest olen ainukene mina. Kõik on noored, võib öelda, et suur osa neist on kõrgharidusega,“ iseloomustas Raudsepp elanikke. Kogukonnas peetakse oluliseks vähest raiskamist ja minimaalselt keskkonna rikkumist. „Oma töödes ja vaba aja veetmises üritame traditsioonilisi kultuuri- ja töövõtteid säilitada või taastada. Väga palju üritame igapäevatöid ära teha hobustega, vähemalt püüdleme sinnapoole. Mingil hetkel tahame olla ise toimetulev kogukond, eriti toidu osas, mis peab olema meie enda kohalik,“ selgitas Raudsepp.

  1. aastast tasapisi toimetanud idee ökokülast ei andnud kohe positiivset tulemust. „Ebaõnnestumine seisnes selles, et arvasime, just kui peaks oma elu reklaamima. Pärast artiklit Maalehes tekkiski esimene laine inimesi, kes elama tahtsid tulla. Kuid nad ei jäänud pidama. Seetõttu oleme kampaaniatest loobunud ning loodame rohkem sellele, et ühel perel võib olla lähituttavate või sõprade hulgas samamoodi mõtlevaid inimesi. Nii välistame juhuslikud õnneotsijad,“ ütles Raudsepp.

Ühtlasi pidas Kalev Raudsepp oluliseks, et praegu kuum kliimateema peaks südame valutama panema paljudel. „Kui 10–15 aastat tagasi mõtlesime, et see on meie jaoks nii kauge, siis täna saame aru, et probleem on meeletult suur. Võib arvata, et olukorda on hullem, kui me arvame. Noored, kes Parmu ökokülla on tulnud, on kindlasti sammukese ees,“ arutles Raudsepp, nentides, et kaugel ei pruugi olla aeg, kus maa ja linna suhe võib tõsiselt muutuda.

„Ma ei arva, et muutus peaks olema järsk, aga see võiks olla loomulik liikumine. Hobustega töö juurde oleme kaua liikunud ja maht aina suureneb. Suur osa meie territooriumist on maastikukaitseala ja Natura ala. Kuna loomakasvatajana nendel aladel toimetan, siis ma arvan, et on imelik suvel heina tehes niitudel traktoritega põristada. Välistame enda jaoks selle, et kui on vaja metsa teha, siis ei pea harvester kohale ajama, suuresti saab selle töö ära teha ka mootorsaega,“ põhjendas Raudsepp töövõtteid.

 

Tartu ja Tallinna kiire rongiühenduse teemadel arutles rongijuht Artur Lorents, kelle suur armastus rongide vastu sai alguse just Kuremaalt. Sest just siin asub tema maakoht. „Ilma Kuremaa ja Kuremaale rongiga sõitmiseta ma ilmselt vedurijuht ei oleks,“ oli Lorents kindel. Nii veetis Artur tihti nädalavahetused maal vanaema ja vanaisa juures. „Istusin Tartus rongile, sõitsin Jõgevale, sealt edasi bussiga Kuremaale ja pühapäeviti samamoodi tagasi. Kui vanaisa viis vanaema Jõgevale tööle ja piimakombinaati piima, tekkis kahetunnine auk, kus sain minna raudteejaama ronge uudistama,“ meenutas Lorents.

Põhjus, miks rongid noorele poisile nii ägedad tundusid, seisnes nende suuruses ja kättesaamatuses. „Mulle tundus põnev, kuidas rongi ohjamine välja näeb ja milline on vaade kabiinist. Ja kui mul avanes seda näha, tundus kõik veel toredam,“ rääkis Artur.

Nii selgitas ta, et rööpad annavad küll rongile suuna, kuid vedurijuhi ülesanne on kontrollida kiirust ja pidurdust. „Rongid on rasked, kiirus suur ning kiirendamisele ja pidurdamisele kulub oma maa, mis sõltub mägedest ja langustest. Vedurijuhina pean oma sõidu ette planeerima. Tartust kiirrongiga Tallinna poole sõites hakkan juba Kaareperes mõtlema, kuidas Jõgevale jõuan,“ rääkis Lorents. Nii sõltub kohale jõudmine sellestki, kus peatus asub, kas enne seda on mõni ülesõit, peatus või jõgi.

Ühtlasi avaldas rongijuht muret selle üle, kuidas inimesed raudteeülesõidukohti ületavad. „Inimeste lohakus on muret tekitav. Mul ei ole näidata eelmise aasta statistikat, kus mul oleks ohvritega õnnetusi olnud, aga mul on väga palju lugusid sellest, kuidas on olnud napikaid, kus õnnetusest on puudu jäänud kolm kuni neli sekundit, mis on väga lühike aeg,“ rääkis Lorents.

„Ülekäigurada ületades vaatab inimene paremale ja vasakule ning ületab teed siis, kui näeb, et autot ei tule. Raudteel on tendents, kus inimesed on harjunud, et rongi tihti ei käi ning keskendutakse punktile üle raudtee. Aga 120ga sõitev rong läbib kilomeetri 30 sekundiga ning selle aja jooksul jõuab rong paljugi kurja teha,“ nentis rongijuht ning rõhutas hoolsusele ja tähelepanelikkusele.

Kuid kodumaakonnast läbi sõites tekib Arturil siiani südamesse soe tunne. „Kui olin väike ja sõitsin rongiga maale, siis teemärgiks olid alati linnatuled. Siiani kui neid tulesid näen, on soe tunne. Minu lemmikkoht on aga Kassinurme, kuna see on geograafiliselt Kuremaale kõige lähemal ja sealt on hästi vile kosta. Nii et kui tuul on õigest suunast ja ma tean, et vanaisa õues toimetab, pean teda mõne vilega alati meeles,“ rääkis Artur.

Ent kui väike Artur sai unistada, missugune võib elu juhikabiinist paista, siis täiskasvanuna unistuse tööd tegev Artur päriselt teabki, mis elu sealt avaneb. „Valdavas enamuses liigun mööda metsi, üle põldude, mööda järveääri. See on maaliline ja rahustav. Aga vedurijuhina on hästi näha, kuidas loodus ja maastik vahelduvad, millised on inimesed.“

Viimase ettekandega esines Karoliina Väljaots, kes andis põgusa ülevaate Kuremaa rahuloluküsitlusest, mis on osa Karoliina lõputööst Tallinna ülikoolis. „Mõte oligi selles, et Kuremaal on palju toimivaid üritusi ja teenuseid ning siin on väikese küla kohta aktiivne kogukond. Siiani ei ole kaardistatud, mida kohalikud ise arvavad või mida nad ootavad, et saaks veelgi paremini teha. Selle küsimustiku mõte oligi anda võimalus tulevastel tegevustel kaasa rääkida,“ selgitas Väljaots.

Küsimustik on siiani veebis saadaval ning kõik saavad seda soovi korral täita. Selleks ei pea olema kuremaalane, vaid kas või korra paika külastanud või teenuseid tarbinud. Valdkonnad, mille kohta rahulolu uuritakse laiuvad valla juhtimisest kohalike teenuste ja taristuni välja.

„Hetkel on vastanud 172 inimest, mis on väga hea tulemus. Pooled neist moodustavad 15 kilomeetri raadiuses elavad mitte Kuremaa elanikud, veerandi Kuremaa elanikud ja teise veerandi Tallinna, Tartu ja muu Eesti inimesed,“ näitas Karoliina laupäevaseid tulemusi.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus