Kuremaa lossis meenutati möödunud laupäeval meie üht viljakamat laululoojat Arne Oiti, kelle sünnist möödus mullu detsembris 85 aastat. Kohaliku kultuuriseltsi Jensel korraldatud muusikaõhtul “Ja elab rõõm” oli kohal ka paljude Oidi laulude esmaesitaja Voldemar Kuslap.
Muusikasündmust sisse juhatades meenutas õhtujuht Peep Puis, et Arne Oit suri vaid 47-aastasena (õigupoolest veel mõned päevad enne 47. sünnipäeva) ning et tema surma-aasta oli eesti kultuurile üldse raske: samal aastal lahkusid meie hulgast ju ka maletaja Paul Keres ja laulja Georg Ots.
“On palju spekuleeritud teemal, et kui Oidi ja Valgre lauludel oleks omal ajal olnud võimalus osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel, millistele kohtadele need siis oleksid tõusnud,” sõnas Peep Puis. “Oidi “Suveööd” oleks sel juhul võib-olla laulnud terve maailm.”
Tippdirigent Eri Klas on öelnud, et Arne Oidi viisiloomine oli eriline: ükski ta meloodia pole konstrueeritud ega sulepeast välja imetud. Oidi laulud on haruldaselt meloodilised, kirjutatud südamest südamesse, nende kullaproov on väga kõrge. Seda kogesid ka need, kes möödunud laupäeval Kuremaa lossi saalis istusid. Tõsi, publikut oli seekord tunduvalt vähem kui Jenseli pool varem korraldatud Kustas Kikerpuu ja Raimond Valgre loomingu õhtul, ent see ei tulenenud ilmselt rahva vähesest austusest Oidi vastu, vaid aiatöödeks sobivast ilmast ning sellest, et samal õhtul peeti ka kunagise Jõgeva KEKi töötajate kokkutulekut.
Alustas hilja
Arne Oidi loomingut esitasid Kuremaal kultuuriseltsi Jensel naisansambel, solistid Veronica ja Janis Vaht, Erika Monikainen, Maire Lepik, Aimar Pihlak ja Matti Linno ning külalissolist Voldemar Kuslap. Neid saatis ansambel Retpop koosseisus Toomas Herman, Jaak Kirs, Raul ja Kuno Rääsk, Peeter Rööp, Aldur Õunapuu ja Vello Pütsep. Viimane tegi Oidi lauludele selleks õhtuks ka spetsiaalsed ansambliseaded ning oli kogu ettevõtmise algataja.
Ühtekokku tuli õhtu jooksul ettekandele 35 Arne Oidi laulu, neist osa popurriides ning osa vaid instrumentaalkoosseisu poolt esitatuna. Kontserdi avalauluna kõlanud “Milleks, noormees, seisad veel siin?” oli ka esimene Oidi loodud laul, mis Eesti Raadios salvestati. See juhtus 1956. aastal, kui 27-aastane helilooja oli värskelt konservatooriumi lõpetanud. Valter Ojakäär on arvamust avaldanud, et tegelikult oli Oit loomingulisi katsetusi teinud juba 1940. aastate lõpus svingsekstetis Rütmikud akordioni mängides, ent need jäid tema enda teada. Avalikkuse ette tuli ta esimese lauluga tõesti alles 1956. aastal ning loomeaega jäi talle siis vähem kui kakskümmend aastat.
“Iga laululooja oleks õnnelik, kui viis-kuus tema laulu tuntuks saaks ja ajaproovile vastu peaks,” ütles Peep Puis. “Oit jõudis aga selliseid laule kirjutada paar-kolmkümmend. Kusjuures viimasel viiel eluaastal ta juba teadis, et põeb ravimatut haigust. See teadmine ei takistanud teda aga loomast, vaid pigem andis indu juurdegi.”
Igihaljad ja ununenud
Tõepoolest: just viimastel eluaastatel kirjutas ta sellised meistriteosed, nagu “Suveöö”, “Mis värvi on armastus?”, “Unustuse jõel” ja “Tsirkus”. Kui neist lauludest pole interpreedid ja raadiokuulajad kunagi väsinud, siis osa Oidi palu on siiski veidi unustusehõlma vajunud, sest nende sõnadel arvatakse “punane” mekk juures olevat. Selline saatus on tabanud näiteks laulu “Vana meloodia”.
“See laul on küll teenimatult unustusse jäänud: kes selle juures mingit “punast” varjundit näeb, peab pime inimene olema,” ütles Voldemar Kuslap. “Mina esinesin “Vana meloodiaga” omal ajal näiteks Bulgaarias Kuldse Orpheuse nime kandval festivalil ja mitu piiritagust lauljat võttis selle hiljem oma repertuaari.”
Voldemar Kuslapit sidus Arne Oidiga pikk loominguline koostöö ja isiklik sõprus.
“Ta oli kõige tagasihoidlikum inimene, keda ma kohanud olen,” ütles Kuslap. “Oit oli tekstide suhtes väga valiv. Pikk ja viljakas koostöö sidus teda Heldur Karmoga, kes nooruses lastehalvatuse tõttu invaliidistus ning suurema osa elust praktiliselt nelja seina vahel veetis. Võib-olla seepärast olidki tema tekstid nii erilised. Kas üks tavaline kahel jalal maa peal seisev mees oskakski armastusest nii ilusti kirjutada nagu Karmo: “Minu südames sa elad, kenas päiksepoolses toas”?”
Kontserdi lõpus avaldas Voldemar Kuslap sügavat tänu Vello Pütsepale suurepärase muusikaõhtu korraldamise eest. Peep Puis avaldas aga lootust, et Pütsep võtab vaevaks ära teha ka Valter Ojakääru autorikontserdi. Pütsep ise on öelnud, et Valgre, Oidi ja Kikerpuu kõrval oleks just Ojakäär see, kelle lauludest ta tervet õhtut täitva kava kokku tahaks panna. Jääme ootama!
RIINA MÄGI
