“Mida tähendab küüditamine, teavad tõeliselt ainult selle üle elanud. Kõrvaltvaatajal ei jätku kujutlusvõimet täielikult segamini löödud elust: pole kodu ega töökohta, ilma oma varast, ei tea, mis tuleb homme ja kuidas toita-katta oma peret,” kirjutas Siberis käinud Silvi Saretok põltsamaalanna Vilja Rootsi koostatud raamatus “Elame veel…”.
Jõgeva alevikus elav ja 1941. aasta 14. juunil koos vanematega Siberisse saadetud Epp Piirsalu oli sellel kurval päeval kolmeaastane. “Ma ei saagi sellest kõigest midagi õieti mäletada,” ütles ta.
Nende pere elas Türil. Isa oli olnud konstaabel, kuid töötas vabrikus, ema oli ämmaemand. Epp Piirsalu vanemad olid pärit Narvast, ka abiellunud olid nad seal. Hiljem tuli pere elama Tallinna, nii et tütar Epp sündis 1938. aastal pealinnas.
Epu onu meenutuste järgi kolis tema õe pere äreval ajal pealinnast Rakkesse. Isa jätkas tööd konstaablina, kuid emal polnud paraku tööd. Kui Türile oli vaja jaoskonna ämmaemandat, koliski pere 1940. aasta suvel sinna. Isa läks tööle vabrikusse ja käis abiks ka ühes autoremonditöökojas.
Küüditamispäeva mäletab onu abiga
Küüditamispäeva Epp ei mäleta, ta kuulis sellest hiljem emalt. Ema jutu järgi oli isa aru saanud, et midagi on toimumas. Ta oli öelnud, et väljas olid suured veoautod, kus naised ja lapsed peal. Isa läks end pesema, kuid pesemine jäänud pooleli, sest uksele koputati. Onu, kes tol ajal õppis Türil gümnaasiumis ja elas samuti nende juures, oli näinud, et paar püssimeest seisis õues, mõned tulid sisse. Perele anti asjade kokkupanekuks aega 15 minutit. Vanaema oli pannud lapsele veel poolkasuka ümber, et soojem oleks, ja oligi minek. Küüditatud viidi Kiltsi.
Pere lahutati, isa nägi Epp viimast korda siis, kui ta vaguniaknast mööda läks ja lehvitas. 1942. aasta 4. mail lasti isa Venemaal Sosvas maha. Ta oli siis 32 aastane.
Epp koos emaga viidi Tomski oblastisse Sbornoje külla. Seal oli väga palju inimesi. “Rongi pealt võeti meid maha Novosibirskis ja edasi mindi laevadega. Sadamas olid vastas hobustega küüdimehed. Ega lastega naisi eriti kuhugi tahetudki.”
Sbornojesse oli sadamast umbes 25 kilomeetrit. Küla olid rajanud sinna 1938. aastal saadetud inimesed. Seal olid palkmajad. Kui algas sõda, viidi külast viimasedki mehed.. Tööd sai algul ainult kolhoosis.
Epp Piirsalul jagub enne neid Sbornojesse küüditatud inimeste kohta ainult väga häid sõnu. “Nad olid tõeliselt head inimesed, me elasime nendega koos 14 aastat.”
Epp läks Venemaal kooli, õppides kõigepealt külast seitsme kilomeetri kaugusel asuvas algkoolis. Ema sai lõpuks tööd haiglas. Seitsmenda klassi järel läks tütarlaps Kolomenskoje Grivasse keskkooli ja lõpetas seal 10. klassi.
Raskused emakeelega
Õppetöö käis vene keeles. Kui keskkool läbi sai, soovis tütarlaps minna Tomskisse lasteaednikuks õppima.
1955. aastal jõudiski ta koos mitme saatusekaaslasega Tomskisse, kuid ei läinud õppima, vaid asus koduteele, sest tema ei pidanud end iga natukese aja tagant näitamas käima nagu ema.
Tomskist polnud võimalik kuhugi sõita, tuli minna Taiga jaama, kust läksid läbi Vladivostokist tulevad otserongid. Sealt jaamast trügisid eestlased imekombel rongi ja jõudsid suurte raskustega kodumaale. “Minu vanaema elas Kadrinas, tädi töötas Tartus doktor Raudami juures operatsiooniõena. Ta elas väikeses toakeses puumajas Maarjamõisa haigla lähedal. Esialgu läksin tädi juurde,” rääkis Epp Piirsalu.
Eesti keelt rääkis neiu aktsendiga, kirjutada ta õieti ei osanud. Koos teiste eakaaslastega kõrgkooli astuda tüdruk ei saanud, sest kirjandit ta eesti keeles kirjutada ei osanud. Kogu hariduse oli ta saanud vene keeles. 1955. aastal võeti Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse agronoomia erialale 10 inimest, kes oskasid eesti keeles suhelda, kuid kelle emakeel polnud eesti keel.
Sisseastumisel nõuti küll eestikeelset etteütlust, kuid patuga pooleks sai Epp selle teksti enne teada ja õppis pähe. Algus on senini meeles: “Mina elan Tartus. Minu vend on lukksepp…” Ta sai etteütluse eest “viie” ning võeti kõrgkooli. Oma venekeelsest rühmast oli tema ainus, kes kooli viie aastaga lõpetas. Teised langesid ühel või teisel põhjusel välja.
Esimesed kaks aastat olid õppurile kohutavalt rasked. Konspekte kirjutas ta eesti keeles, aga vene tähtedega, osa aineid vastas vene keeles.
“Õnneks olid õppejõud inimesed, nad said aru,” meenutas ta. 1960. aastal tegi ta agronoomia riigieksami samuti vene keeles.
1956. aastal käis neiu Siberis ema vaatamas, 1957. aastal uudismaal. 1957. aasta sügisel sai ka ema lõpuks kodumaale tulla.
1991. aastal sai pere teate, et neid on alusetult represseeritud. Epp Piirsalu ema lahkus igavikuradadele 1992. aastal
Jõgeval tähistatakse mälestuspäeva miitinguga
Jõgeval tähistatakse küüditatute mälestuspäeva miitinguga, mis algab 14. juunil kell 10 küüditatute kivi juures.
Kell 11 süüdatakse küünlad linnapoolsel raudteeperroonil. Keskpäeval kogunevad Siberi-tee läbi käinud inimesed Jõgeva kultuurikeskusse. Mälestuspäev jätkub sõnavõttude ja kontserdiga.
i
HELVE LAASIK
