Viimase kümnendi trendiks on kunstnike ja firmade üha läbipõimunum tegevus (vt ajakiri Kunst.ee nr 1/2003). Firmad kaasavad tootmisse üha enam kunstnikke, vabakunstnikud aga kasutavad majandus- ja tootmismaailmast tuntud strateegiaid ja meetodeid. Kolm taani kunstnikku tegutsevad näiteks Superflexi nime kandva firmana, mis tegeleb väikeste kogukondade jaoks mõeldud alternatiivsete projektidega. Muu hulgas on nad välja töötanud ja disaininud odava biogaasigeneraatori kolmanda maailma mahajäänud, elektri ja kütteta piirkondade tarvis.
Ka Palamuse Gümnaasiumi abiturientide poolt kunstiajaloo kursuse loovülesandena juba mitmel aastal välja pakutud land art?i ja installatsiooni ideekavandid kannavad enamasti sotsiaalset sõnumit või on neil koguni tervemõistuslik praktiline väärtus. Varem on gümnasistide ideid laiemale publikule valgustatud Palamuse Valla Teatajas (29.05.2004), alljärgnevalt kahe viimase aasta projektidest.
Kuigi “mänguruumina? võivad noored kasutada kogu Palamuse alevikku, on aastate jooksul välja kujunenud eelistatumad kohad taieste võimalikuks paigutamiseks: Amme jõgi, park, muuseumi ja koolimaja ümbrus. Ka lemmikvorm on välja settinud: otse loomulikult on selleks nn Tootsi maakera.
Tootsi maakera
Aivi Eller pakub installatsiooniga ?Maakera? nimetatud kujundile ühe senini originaalsema lahenduse: kümne meetri kõrgune punasest terasvõrgust maakera on ette nähtud koolihoone lähedale voorte vahelisele avatud maastikule paigutamiseks. Tänu võrkkehandile ei varjaks see loodusvaadet, tänu punasele värvile paistaks aga siiski kaugelt silma.
Originaalne oli ka Mirjam Toomjõe läinudaastane maakerateemaline land art-projekt, mis oli mõeldud muuseumi juurde. Mirjam pakkus nutikalt välja tasapinnalise lilledest maakera idee: maakera moodustaksid neljameetrise ringina kasvavad lilled, kusjuures keskele, kuulsa risti kohale oleksid paigutatud tumedamate õitega taimed.
Palamuse pargi jaoks on Tauno Terve kavandanud installatsiooni ?Jahipasun?. Selle insenertehniline mehhanism, ?vastikut heli tekitav seade, mis peletab hakid ja jätab alles laululinnud?, on ühendatud arvutiga. Pasun ise, viis korda suurem tavalisest jahiatribuudist, oleks pronksist ja asuks rändrahnu peal.
Parki reostavate ja valjusti kisavate hakkide probleemiga on tegelnud mitu varasematki ideearendust. Pargikeskkonda sekkub ka Kadi Sääritsa ?inimesest kõrgem? kolmevööndiline (mullamust, valge, kollane) lillemägi, mis mõeldud laululava kõrvale.
Urmas Puusepp arendab 1960. aastate ameerika land art?i kunstnike stiilis mastaapset maastikuprojekti, kus kombainidega “kirjutataks? küpse viljapõllu sisse trükitähtedega PALAMUSE. ?Palamuse ülevalt vaadates? oleks niisiis suurejooneline hommage. Tauri Moonese ?Palamuse tulevik? kujutab golfirada Amme jõel: see on eriti komplitseeritud ja humoristlik mänguvariant, kus pall tuleb saada vee all asuvasse auku.
Ümber kooli
Anu Paju triibuline ja tiivuline objekt ?Diivan? läinud aastast oli mõeldud koolimajja päris mitmele korrusele. Selleaastased ideed keerlevad rohkem hoone ümbruses. Egle Sarneti land art-projekt ?Kevadet ootav päike? kujutab endast kunstiklassi akna alla murule kollastest kividest laotud ? lausa megaliitilist! ? päikest. Pille Poolak kataks kogu koolimaja välisseina roosade õhupallidega (installatsioon ?Roosad rõõmupallid?), sest kool ja rõõmsameelsus pole teps mitte eraldiseisvad nähtused.
Piia Poolaku ?Rohelus? näeb ette talvel mõne puu rohelise riidega ülekatmist ? et suvetunne ei ununeks. Teist masti, aga väga hea kujunditihedusega on Raido Etti ?Hariduse raskus?, vormilt tagurpidine paekivist 12-astmeline torn, mis näitab visuaalselt efektselt, kuidas iga kooliaastaga kuhjub õpilase turjale aina enam hariduse koormat.
Marilis Kuningas osutab kividest mäega koolimaja ees, et pääs koolimajja tuleks muuta veel raskemaks ? et haridust enam hinnataks ja enam pingutataks. Veljo Moist rajaks hektarilisele maa-alale pügatud ilupuudest ?OLPG (ehk Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi) labürindi?. Tähenduslik kujund on seegi. Kertu Lindma läinudaastane projekt nägi ette kooli ette üldkujult Tootsi maakera meenutava klaasskulptuuri ?OLPG?, mis nii kunsti-, kui reklaamiobjektina oleks tegelikult väga teretulnud.
Otseselt seostub ökoloogiaga Kristi Kõiviku installatsioon, mida võiks tinglikult nimetada ?Klaastaara kokkuostuks?: see oleks suur, aina kasvav, mitmevärviline objekt kaupluse juures, mille loomises saaksid osaleda kõik huvilised, liimides oma taara ühtsesse teosesse? Mariliis Võsu läinudaastane land art-projekt nägi aga ette Kaarepere ?ümbrust mõjustava? katlamaja katmise.
Kuigi siinkirjeldatud ideearendused on valminud, nagu öeldud, kunstiajaloo koolitundides, võiks elu arenedes neist mõni teostuda ka praktikas.
KAIRE NURK
