Skulptuuriosakonna juhataja, professor Jaak Soans, dotsendid Matti Varik ja Hannes Starkopf, erakorraline dotsent Ekke Väli, meistrid Lembit Palm ja Arne Uustalu ning kümmekond teise kuni neljanda kursuse tudengit tegid Sõpruse pargi rajaja ja skulptuurifestivali läbiviija Ants Paju kannul tuuri mööda vihmamärga parki ning kuulasid tema seletusi taieste sünnilugude kohta.
“Osa taieseid on sündinud skulptorite vaba mõttelennu tulemusena, osa on aga minu poolt ette antud suunitlusega. Kolm teemat, mis pidid minu meelest kindlasti kajastatud saama, olid Eesti iseseisvuse taastamine 20. augustil 1991, Eesti kõigi aegade sportlaste saavutused olümpiamängudel ja parvlaeval Estonia hukkunute mälestuse jäädvustamine. Lisaks sellele tahtsin, et üks skulptuur oleks pühendatud neile avatud südamega inimestele, kel jätkus suuremeelsust graniidifestivali toetada,” selgitas Ants Paju.
20. augusti, olümpia- ja Estonia teema käsitlemise osas sai Paju kaubale Eesti skulptorite Aare Aljase, Tauno Kangro ja Art Allmägiga, annetajatele tehti aga kummardus noore Leedu skulptori Algirdas Kuzma taiesega, mis autori esialgse ettekujutuse järgi oleks pidanud kujutama kaht omavahel seotud kivikirvest, ent Ants Paju pika “selgitustöö” tulemusena hakkas kandma nime “Avatud süda”. Paju oli ka see, kes tegi ettepaneku horisontaalasendis seisvana kavandatud skulptuur hoopis vertikaalasendisse, st ühe otsa peale püsti tõsta. Kunstiakadeemia rahva võttis selline “saba peal” püsti seisev graniidimürakas päris kukalt sügama.
“Tegelikult on skulptuur nii tasakaalu aetud, et püsiks püsti ilma ankru ja tihvtidetagi,” kinnitas Paju.
Õpetlik kogemus
Ringkäigu järgses vestlusringis avaldas professor Jaak Soans arvamust, et Ants Paju on graniitskulptuuri festivali korraldades äärmiselt tänuväärse asjaga hakkama saanud, eriti kui arvestada, et graniitskulptuur Eestis praegustes majandusoludes vaat et välja suremas on.
“Meie skulptoritele, kes on pessimistliku hoiakuga, et graniiti teha ei saa, kuna raha pole, juba üdini ära harjunud, on selline festival väga õpetlik kogemus,” ütles Soans.
Tema sõnul on väga raske anda korraga hinnangut skulptuuridele, millest osa on sotsiaalseid teemasid käsitlevad tellimustööd ning osa emotsionaalselt pinnalt sündinud vabataiesed.
“Tavaliselt ei sobitu sellised taiesed omavahel kokkugi, ent siin on nad nii hästi eri tsoonidesse paigutatud, et ei hakka üksteist mitte kuidagi segama,” ütles Jaak Soans. “Taiesed on parajates proportsioonides ? ei liiga suured, ei liiga väikesed ?, ning igaühele neist on leitud sobiv miljöö ja emotsionaalne taust tuntud isikute istutatud puude või mälestuspuude näol. Isikustatud puude ja skulptuuride koosmõjust sünnib siin huvitav vaimsus.”
Soansi sõnul ei taha arhitektid Eestis või vähemasti Tallinnas skulptoritele enam üldse tegutsemisruumi jätta: kõik vähegi vabamad platsid ehitatakse ärihuvidest lähtudes täis ning sellist vaba ala, kus monumentaaltaiesed paikneda võiksid, jääb üha vähemaks. Nii et õigupoolest ei jäägi skulptoritel varsti muud üle kui n-ö loodusesse siirduda. Leedus olevat asjad näiteks hoopis teisiti: seal lisandub avalikku linnaruumi pidevalt graniittaieseid ning sünnib ka uusi skulptuuriparke, kuigi graniiti pole Leedus kohapealt võtta kildugi.
Mis Eestis leiduvatesse suurtesse graniitkividesse puutub (osa Sõpruse pargi taiestestki on teatavasti kohalikust kivist tahutud), siis neist on Soansi sõnul kasutuskõlblikud eelkõige need, mis on maa sees seisnud, maa peal olnuisse on ilmastiku mõjul tekkinud töötlemist takistavad praod.
Eesti Vigeland?
Koos kunstiakadeemia rahvaga Sõpruse pargis viibinud Tartu Ülikooli kirjandusprofessor ja Postimehe kultuuritoimetaja Rein Veidemann käis välja mõtte, et Sõpruse pargis võiks veel skulptuurifestivale toimuda ning et see paik võiks n-ö Eesti Vigelandiks (sellenimeline skulptuuripark asub Norra pealinna Oslo külje all) kujuneda. Ning et Sõpruse parki kui n-ö Põltsamaa eelposti võiks suurelt teelt juhatada hästinähtav suunaviit.
Festivalide toimumise kohta tulevikus jättis Ants Paju arvamuse avaldamata, küll aga lubas, et tuleval aastal püstitatakse parki kündvat Kalevipoega kujutav Tauno Kangro skulptuur, mis peaks meenutama, et viiekümne kilomeetri raadiuses ümber Põltsamaa toodetakse üsna kaalukas osa Eesti põllumajandustoodangust. Veel lubas ta, et skulptuurid saavad tulevikus kohtvalgustuse ning et tuleva aasta augustikuu esimesel täiskuuööl toimub pargis kontsert.
Kunstiakadeemia esindusega Sõpruse parki kohtuma tulnud maavanem Aivar Kokk kõneles skulptuurieriala õppejõududele ja üliõpilastele ideest paigaldada kõigi seitsme maantee äärde, mida mööda Jõgevamaale on võimalik sõita, maakonna piiri tähistavad graniittaiesed.
“Taiesed ei pea olema täpselt ühesugused, ent neid peaks ühendama üks, meie maakonna värskelt valitud tunnuslausest “Jõgevamaa ? kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud” lähtuv idee. Mõned omavalitsused on juba andnud nõusoleku seda projekti toetada ja esimese taiese tahaksime püsti panna tuleva aasta sügisel. Kuigi vastav konkurss on veel välja kuulutamata ning tähtajad ja preemiad paika panemata, võite hakata ideid välja nuputama. Mõnele tudengile võib see teema ju kursuse- või diplomitööks sobida,” ütles maavanem.
RIINA MÄGI
