Kaasaegset kunsti olid möödunud reedel Põltsamaale tooma tulnud videokunstnik Mare Tralla, aktsioonikunstnik Mari Sobolev ja kunstiteadlane Katrin Kivimaa. Päris omal algatusel nad muidugi ei tulnud, vaid Põltsamaa kultuurikeskuse taimeseaderingi kutsel: just selle ringi juhendaja Eha Tralla kirjutas projekti, mis konkursil “Paneme kunsti levima!” rahastamist leidis.
Taimeseaderingi noored olid enamasti ka need, kes Mari Sobolevi juhendatud aktsioonikunsti töötoas kaasa lõid. Mõnetunnise töö tulemusena sündis mitu põnevat aktsioonikunstitaiest ehk kunstietendust, mis kanti ette Roosisaarel Kiisamauru paisu juures. Üks rühm noori meisterdas näiteks kaks maakera, millest üks oli nagu maakera ikka, teisel olid aga kõik mandrid ja maad ühesuguseks kujundatud. Tolle ühetaolise maakera lasksid noored aktsiooni käigus allavett, demonstreerimaks oma globaliseerumisvastasust. Lisaks töötoas osalenud noortele esines kunstietendusega ka juhendaja Mari Sobolev.
Juba enne Kiisamauru kunstiaktsiooni pandi kultuurikeskuse ees käima videoprojektor, et huvilised saaksid tutvuda Eesti videokunsti paremate paladega, mille autoriteks Jasper Zoova, Jaan Toomik, Kai Kaljo, Ene-Liis Semper, Mare Tralla, Allan Tõnissoo, Kristel Sibul ning naiskunstnike laulu- ja mänguselts Puhas Rõõm. Videolint jooksis veel siiski, kui huvilised hiljem kultuurikeskusse Kivimaa, Sobolevi ja Tralla kaasaegset kunsti käsitlevaid loenguid kuulama kogunesid.
Kriitilised küsimused
Aktsiooni- ja videokunst ning teised kaasaegse kunsti liigid on tavainimesele võõramad kui näiteks traditsiooniline maalikunst. Sellest, mida ei tunta, ei saada tavaliselt ka aru ning arusaamatu ajendab küsima: milleks meile seda üldse tarvis on? Küsisin minagi intrigeerimise mõttes Mare Trallalt, et milleks Põltsamaa noortele kaasaegset kunsti tutvustada oli vaja.
“Loomulikult võib iga inimene rahus vanaks saada ja äragi surra, ilma et ta aktsiooni- või videokunstist midagi teaks,” vastas Põltsamaalt pärit Mare Tralla. “Aga samas tuleb kokkupuude kaasaegse kunstiga talle kasuks, sest see aitab suhtestuda tänapäeva maailma ja ühiskonnaga: kaasaegse kunsti viljelejad on erinevalt n-ö ilupildi maalijatest kriitiliste küsimuste küsijad.”
Kaasaegsed kunstnikud esitavad ühiskonna valupunkte tunnetades küsimusi, mille peale tavainimene ise ei tuleks, ent millele talgi on huvitav vastuseid otsida.
“Kaasaegse kunstiga tegelemine on hea mõtlemisharjutus,” ütles Mare Tralla. “Ja tänapäeva noortele, kelles meedia mõttelaiskust kultiveerib ning kes ka raamatuid eriti ei loe, on mõtlemistreening väga vajalik. Lisaks sellele on hea, kui nad vahel ka millegi muu kui, hambad ristis, haljale oksale pürgimise peale mõtlevad.”
Mare ise elab praegu põhiliselt Londonis, ent seoses mõningate kunstiprojektide ja pedagoogilise tööga satub ta vahel ikka ka Eestisse. Kunstnikuna on tal praegu käsil internetipõhine projekt “Kõigi rahvaste sõprus”, mis peab esitlemisküpseks saama juuli lõpus Manchesteris avatavaks Euroopa naiskunstnike ühisnäituseks “Proloogid”. Projekt on iroonilise tõuke saanud nähtustest, mida Mare oma kooliajast mäletab: pidevast Nõukogude Liidu rahvaste vahelise sõpruse jutlustamisest ja sõprusfestivalidest.
“Ma olen korjanud oma eri rahvusest sõpradelt laule koos põhjendusega, miks just see laul võiks tema rahvust esindada,” ütles Mare. “Näituseruumi paigaldan objektid, mis võimaldavad igal vaatajal valida, mis rahva laulu ta minu esituses ja originaalkeeles kuulda tahab.”
Uue videotaiese paneb Mare üles ka internetti ning ta hakkab seda pidevalt täiendama uute lauludega.
Vastu pükse
Kultuurikeskuse fuajees sai kaasaegse kunsti päeval osta kunstiaasta meeneid ning neid sealsamas omalt poolt täiendama asuda. Kunstiaasta meeneteks on nimelt kunstiaasta logoga valged pesuesemed ? naiste stringid ja puusapüksid ning meeste bokserid ?, mille võib soetada koos tekstiilivärvidega ja siis need oma maitse järgi ära kujundada.
“Kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud kunstiaasta eesmärgiks on tuua kunst inimestele, eriti noortele inimestele lähemale,” ütles kunstiaasta meeneid müünud ja disainimisjuhiseid jaganud kunstiaasta kuraator Annely Köster, kes eelkõige tuntuks saanud Sally kunstistuudio eestvedajana. “Valides kunstiaasta meeneks aluspesu, tahtsime, et kunst jõuaks suisa vastu ihu ning et noored tunneksid, et kunst võib olla ka lõbus. Kui taies kogenematusest untsu läheb, pole seda ju riiete all näha; kui hästi välja kukub, võib seda lähedasematele ja kallimatele uhkusega demonstreerida.”
Nii et kunstiga võib ka sõna otseses mõttes vastu pükse saada. Ning siis püksid jalga tõmmata.
RIINA MÄGI