Kuninglik lumelahing: rohke lume ja vähese verega

Kuna kahurimees on suvalise persooni märguandele reageerides kõmaka tõepoolest ära teinud enne, kui väeüksused õiged positsioonid sisse võtta on jõudnud, valitseb lahinguväljal esialgu kerge segadus, aga peatselt valendab taevaalune mõlemas suunas vihisevatest lumepallidest.

Vesise vallikraavi tagant ohutust kaugusest, kus ründajate kuus rügementi esiotsa passivad, õnnestub lumekindlusse palle läkitada, tõsi küll, vaid tugevamatel. Sestap tuleb tahes-tahtmata hakata sooritama eluohtlikke sööste otse kindlusemüüri alla. Esialgu tundub toeka kindluse vallutamine siiski täiesti lootusetu ettevõtmisena.

Kui lahing koos väikeste puhkepausidega üle tunni on kestnud, juhtub siiski midagi uskumatut: ühtäkki on vallutamatuna näiva lumemüüri keskele tekkinud nukralt haigutav auk, kust vallutajad massiliselt linnusesse tungivad. Lahingu esimene pool tunnistatakse ründajate võiduga lõppenuks ning kuulutatakse välja müürilappimispaus.

“Need olid igavesed kolakad sellid, kusjuures eranditult kiilaspäised, kes pea ja õlgadega müüri augu sisse tagusid,” kinnitab sõbrannadega “rahupiipu” tegev naissõdalane Maarja Tinn, teise kursuse ajalootudeng.

Vaatamata allajäämisele lahingu esimeses pooles leiavad Maarja ja tema kaaslased, Tartu Ülikooli Türi kolled?i tudengid Elerin Öövel ja Liina Simpson ning tallinlanna Age Virroja, et lumelahing on igavesti lõbus asi.

“Vahva on see, et võitlejad vanusele vaatamata lahingusse täie hingega sisse elavad,” ütleb Liina. “Näiteks karjatas keegi keset lahingut dramaatiliselt: “Appi! Palle ei ole enam! Kust laskemoona juurde saab?” Justkui oleks surm tõesti suu ääres olnud.”

Maarja meelest võtavad mõned sõjapidamist siiski natuke liiga tõsiselt:

“No see on ikka veider küll, kui täiskasvanud eesti mees viit väikest poola last andunult lumepallidega pommitab. Aga lõpuks tõusis turjakas habemik poolakas nagu karu müüri tagant ja lajatas pommitajale sellise lahmaka lund kaela et aitas.”

Tuld haavadele

Poolakate esindus on end parajasti ühispildistamiseks müüri äärde rivistanud. Esiplaanile sätib end neljajalgne, kes meenutab väga ?arikut omaaegsest Poola seriaalist “Neli tankisti ja koer”.

“No meil on siin küll rohkem kakskümmend neli tankisti ja koer,” kommenteerib Poola suursaadik Wojciech Wroblewski.

Suurema osa Poola esindusest moodustavad tema sõnul Tartus õppivad poola rahvusest tudengid. Ent sõtta on tulnud ka Tartus resideeruv Poola konsul.

Keset linnuseõue on vaatluspositsiooni sisse võtnud teinegi suursaadik, Rootsi kuningriigi esindaja Dag Hartelius, kellele pakuvad seltsi Tartu Ülikooli ajaloo emeriitprofessor Helmut Piirimäe ja patoloogiaprofessor Raik-Hiio Mikelsaar. Kui lahingumuljete järele pärin, nendivad Piirimäe ja Mikelsaar surmtõsiste nägudega:

“Liiga vähe verd on.”

Suursaadik Hartelius, kes on küll hästi omandanud eesti keele, ent ilmselt mitte veel meie musta huumori tunnetust, väidab poliitiliselt korrektse eurooplasena, et talle sümpatiseerib just vereohvrite puudumine.

Justkui kontrastiks meie dialoogile talutavad meditsiinipunkti töötajad järgmisel hetkel mööda lumepallitabamusest veritseva ninaga neiu. Mispeale Piirimäe peab lühikese loengu sellest, kuidas haavu Rootsi ajal tohterdati.

“Haavu põletati tollal tulega, jalgade-käte mahasaagimine gangreeni vältimiseks oli tavaline asi ning konjak ja vein olid tõsised arstirohud,” väidab Piirimäe.

Reeturid ja desertöörid

“Hea, et sõjaväelise taustaga mehed väejuhtideks sai kutsutud: tänu sellele nägi rügementide liikumine ikka tõsiste manöövrite moodi välja,” ütleb müüritaastamistöid jälgiv Tanel Kutti.

Väejuhid ? kaitseväe nooremleitnandid Asso Treksler ja Kristian Koorits ning kadett Karmo Kiilmann ? on tänu Sihtasutuse Virumaa Muuseumid lahkusele saanud selga ka suurepärased Karli-aegsete Rootsi mundrite koopiad, mistõttu nad on üldisest võitlejate massist hästi eraldatavad.

Lahingu teiseks “vaatuseks” vahetavad väeosad Kutti sõnul pooled: kaitsjatest saavad ründajad ja vastupidi. Kuna endisi ründajaid ja praegusi kaitsjaid on tunduvalt rohkem, näeb mängujuhtide salaplaan ette, et üks kaitsjate rügement läheb reetlikult ründajate poole üle ning kindlus vallutatakse taas.

“Mängu ilu nimel võib ju küll lahingu natuke põnevamaks lavastada,” arvab Kutti. “Pealegi saavad nii võidurõõmu tunda mõlemad pooled.”

Vooremaa esindus otsustab enne teist lahingupoolt siiski sõjaväljalt deserteeruda. Oleme niigi piisavalt näinud.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus