Viis aastat on tegeletud aktiivselt kalurite arvu kalavaru seisundiga vastavusse viimisega ning põhjaliku ja pikaajalise ühistöö tulemusena võttis Riigikogu vastu kalapüügiseaduse muudatuse, et Peipsil ei kanta püügiloale alla kümne võrguga püügiõigust.
Peipsi järvel oli tänavu 31. jaanuari seisuga 84 kutselise kalapüügiga tegelevat ettevõtjat. 40 ettevõtjal on ajalooline püügivõimalus vähema kui kümne võrguga.
Et praegu väljastatakse püügiload maakonniti, on see tekitanud probleeme nendele püüdjatele, kes ostsid püügivõimalusi oksjonil erinevatest maakondadest. Ühtse Peipsi püügiloa väljastamine aitaks tekkinud olukorra likvideerida. See ei välista piirarvude kehtestamist veealade kaupa. Lämmijärve kalavaru kaitseks peavad nii kalandusettevõtjad kui teadlased piirarvude kehtestamist veeala kaupa vajalikuks.
Ei ole jätkusuutlik
Enamik vähem kui kümne võrguga püüdjaid omab võimalust püüda kala kaldast kuni ühe kilomeetri/ 500 meetri kaugusel. Selle püügivahendi püügiaeg on erinevate määrustega piiratud ja kestab vähem kui kaks kuud. 2007. aastal maksis keskmiselt ühe sellise võrguga püütud saak 810 krooni. Kas sellist püüdjat saab ikka pidada kutseliseks kaluriks? Kui kaluril oleks kümne kaldavõrguga püügiõigus, ka siis ei taga see jätkusuutlikku tegevust valitud tegevusalal. Kui kutseliseks kalapüügiks oleks ühel kaluril vähemalt kümme raam- või nakkevõrgu, kahe-kolme kaldavõrgu ja kolme mõrra püügiluba, oleks aastane teenistus 130 000 krooni. Sellest lähevad maha maksud ja püügikulud (kütus, paadi ja püüniste remont jne). Investeeringuvõimalusi ei jää ja tegelikult ei ole tagatud ka kutselise kalapüügi jätkusuutlikkus. Jätkusuutlikuks tegevuseks oleks vajalik kaks korda suurem saagiväärtus ehk püüniseidki peaks olema veelgi rohkem. Sel juhul suudab Peipsi Eesti pool toita vaid 200 kalurit.
Piirangud 154 päeval
Eesti riigil kui kutselise kalapüügi korraldajal peab olema kaugemaks eesmärgiks jätkusuutlik kalandus. See on kirjas ka kõigis kalanduse arendamisega seotud raamdokumentides, kus muidugi rõhutatakse kalapüügi vastavusseviimist kalavaruga. Kalurite arvu kooskõlla viimine kalavarust (püügivahendite piirarvudes) võimaldaks ka paindlikku ja aastaringselt pikemaajalist püügikorraldust.
Mullu oli suuresilmaliste nakke- ja raamvõrkudega võimalik püüda pärast piirivalve jäälemineku keeldu ja keskkonnaministeeriumi määrustega kehtestatud püügipiiranguid 154 päeval, millest kümmekond päeva läks veel ilmastiku nahka. Tegelik püügiaeg on jäänud väga lühikeseks. Tänu senisele püügikorraldusele on Peipsi äärde ehitatud mitmeid kalatööstusi-fileerimistsehhe, kus on saanud tööd sadu inimesi. OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Latikas on ehitanud tsehhid, kust Peipsi kala jõuab kohalikule toidulauale. OÜ Peipsi Kalatööstus toitlustuskohtades on saanud tööd mitmed inimesed ning samasse on võimalik müüa oma aiasaadusi (sibulat, porgandit jt) AS Kallaste Kalur ja OÜ Peipus on ehitanud Peipsi äärde passistatud sadamad. Jõgevamaal on alustatud Euroopa Liidu toetuste abil sadama rajamist Omedusse, kus Kasepää vallavalitsuse koostööpartneriteks on mitmed kala püügi ja töötlemisega tegelevad firmad. Enamik investeeringuid on tehtud erinevate toetuste abil.
Noored lahkuvad linnadesse
Peipsi äärne füüsilisest isikust ettevõtja ja väikefirma ei ole suuteline taotlema toetusi uute paatide muretsemiseks või vanade remontimiseks. Ka ei suuda väikeettevõtja kalapüügiga toita oma peret, rääkimata investeeringutest.
Noored pereliikmed, nähes tegelikku olukorda järve ääres, ei vali kaluri kutset, vaid lahkuvad linnadesse.
Vaid üksikud pered suudavad traditsioonilist kalapüüki siduda turismi, puhkemajanduse ja muu taolisega.
Samal ajal on puudus turismi ja puhkemajanduse toodete järgi Peipsi piirkonnas. Kui leidub ettevõtlikke kalureid, kes on nõus tegelema turistide majutamise ja toitlustamisega, viima oma paadiga turisti järvele jne, siis on siin oluline ajalooline püügivõimalus. Kindlasti ei taga siingi jätkusuutlikku teenust kolme kaldavõrguga püügivõimalus. Ka kümne võrguga püütud kala ei suuda tagada veel kohalikku elulaadi rõhutavat turismiteenust või võimaldab seda tinglikult.
Harrastuspüük ei lahenda probleeme
Võrgupüük on olnud nii Peipsi kui ka mere ääres elulaadi osa. Need, kes on saanud erinevate võimaluste kaudu kahe-kolme võrguga püügiõiguse, ei saa kalapüügiseaduse muudatusega enam püügile. Praegu on rannakülades palju pensionieas endisi kalureid, kes tahavad võrku järve panna. Vanaisal meeldib linnast tulnud lapselapsega koos võrku panema minna. Seda enamasti lootuses, et lapselaps tuleb tagasi rannakülla, võtab üle püügiriistad ning kalurikogemused. See on nii vajaliku elulaadi järjepidevuse tagamine ehk üks osa piirkonna pärandkultuurist. Endistel kaluritel on olemas püünised ja paat, mis seisavad enamiku aega jõude.
Koduõuedes kuivavad võrgud on maamärgid traditsioonilise elamiskultuuri säilimiseks piirkonnas.
Tagasi vaadates võib öelda, et piiratud püügi (veekoguäärse kinnistu omaniku püügiõigus püüda piiratud arvu kutseliste kalapüügivahenditega) kaotamine ei olnud õige otsus. Sellega tekitati seadusandlikult juurde konkurentsivõimetuid kutselisi kalureid. Enamik kolme kaldavõrguga ajaloolise püügiõiguse omanikke rõhutas, et neil jätkus püütud kala oma pere jaoks, müügiks ei jäänud midagi. Sisuliselt ongi see ju harrastuspüük.
Kindlasti ei tule praegusel ühiskonna arengu etapil suhtuda harrastusvõrgupüüki kui sotsiaalsete probleemide lahendamise võimalusse.
Kalandust reguleerivad raam- ja seadusandlikud dokumendid näevad ette kalurite arvu kooskõlla viimist kalavarudega. Kehtiv kalapüügiseadus ja sellest tulenevad õigusaktid eraldavad kutselise ja harrastuskalapüügi. Kutseline kalur püüab kala elatise teenimiseks ja peab omama tänavu 1. jaanuarist rannakaluri kutset.
Harrastuskalastaja püüab kala oma tarbeks. Kala on lisaväärtus tervislikult veedetud vabale ajale.
Peipsi kalasaagi arvestuslik väärtus kroonides
2000 – 30 772 120
2003 – 84 902 000
2007 – 57 474 040
Allikas: riiklik kalandusstatistika
Urmas Pirk,
Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit
