Millest nüüd õigupoolest selline kihin-kahin Eesti ajakirjanduses? Teie kriitiline suhtumine Eesti meediasse on ju varasemast teada.
Postimees avaldas teisipäeval loo ?Ergma ja Palmaru tahavad meedia tegevust piirata?. Selle uudise aluseks oli sündmus, mis toimus 21. juunil ehk seitse päeva varem ja mille Eesti ajakirjandus magas puhtalt maha. Presidendi ümarlauas arutati meediaprobleeme, mina olin kutsutud kuulajaks ning sain põgusalt sõna.
Esitasin mõne oma seisukoha ja muu hulgas kommenteerisin Hagi ?eini tuntud väidet (see isegi pole niivõrd tema väide kui Eestis liikuv luul), et ajakirjandust saab reguleerida vaid eneseregulatsiooni korras. See ei vasta tõele.
Põhimõtteliselt võib väita, et Eestis on ajakirjandus minetanud õiguskindluse ja meil on ajakirjanduse regulatsiooniga probleem. Ütlesin sedagi, et ajakirjanikud oleksid väga eriline ühiskonna grupp, kui kõiki teisi reguleeritakse seadustega, aga ajakirjandust vaid eneseregulatsiooni korras. See ei saa põhimõtteliselt nii olla. Ajakirjandus on üks võim. Pierre Burdieu teooria väidab, et ühiskonnas on kolm võimu: poliitiline, majanduslik ja ajakirjandusvõim. Kes kujutaks ette, et poliitiline või majanduslik võim korrastaks ennast eneseregulatsiooni korras?
Mis on Teie hinnangul Eesti ajakirjanduse probleem?
See on tõepoolest suur küsimus: mis on Eesti ajakirjanduse probleem. Seda on väga raske sõnastada, sest paljud probleemid, mida peetakse meediaprobleemideks, on tegelikult valitsemissüsteemi probleemid.
Igasugune ajakirjanduslik materjal on konstruktsioon, mis on mitmesuguste valikute tulemus. Eesti ajakirjanduse probleem on see kultuuriline tööriistakast, mille abil materjali konstrueeritakse. </P>
Postimehe lugu on tüüpiline: sündmus magati maha, ajakirjandus ei pööranud sellele tähelepanu. Siis hakkas ilmselt levima kuulujutt, millele viitab seegi, et Eesti Päevalehe peatoimetaja kommentaar on samateemaline ja sama päeva lehes.
Loo autor Priit Pullerits helistas mulle ja selgitasin, kuidas asjalood on. Sellest hoolimata loeme, et Ergma ja Palmaru tahavad meedia tegevust piirata. Ei taha. Sellest polnud juttugi, tegemist on sulaselge konstruktsiooniga.
Ajakirjanduses ilmunud desinformatsioon annab vale ettekujutuse sellest, mida rääkisid nii Ergma kui Palmaru.
Kas ministrina olete omal nahal tundnud ütlemist, et ajalehega võib tappa inimese?
Ei, seda ma ei ütleks, olen meedia suhtes piisavalt paksu nahaga. Kristlaste puhul oleks loomulik, et kui ühele põsele lüüakse, siis keeratakse teine ette, aga mul on põsed juba ammu otsa lõppenud.
Tegelikult käib kultuuriministeeriumis väga palju uusi asju. Avalikkuse ette jõuavad vaid meediateemalised, mis jätavad mulje, nagu tegeleks ma põhiliselt meediaga, aga ei tegele. Meie inimesed on sedasorti ajakirjanduse tõttu väga halvasti informeeritud.
Ehkki Eesti ajakirjanduse probleemi on raske sõnastada, millised võiksid olla lahendused?
Oma lahendusi olen ma juba ammu pakkunud. Ministeerium astub samme, et eraldada toetust Eesti ajakirjanike liidule, uuest aastast on plaan luua uuriva ajakirjanduse stipendium. Uurivat lugu tegev ajakirjanik võib ennast lehest palgalt maha võtta ja tegelda kaks-kolm kuud mingi teemaga. Seda raha ei eralda ministeerium vahetult, vaid ajakirjanike liidu kaudu, kus otsustatakse raha kasutamine.
Peale selle kavatseme eraldada ajakirjanike liidule koolitusraha, kuid tingimusel, et koolitavad inimesed väljastpoolt Eestit, et kivinenud arusaamadele tuleks muu alternatiiv, pääseksime orav rattas olukorrast, kus korratakse ühtesid ja samu tõdesid.
Ministeeriumi plaanides on ühiskondlik-poliitilise ajakirja asutamine sihtasutuse Kultuurileht juurde, et vältida poliitilist sidet. Tahan, et Eesti ajakirjanduse tase tõuseks, inimesed saaksid õpetust ja tekiksid rahalised võimalused uurivaks ajakirjanduseks.
KALEV VILGATS, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
