Kuhu me siis jäime? Küllap rannale, kus hallikassinine Egeuse meri silmapiiril taevaga ühte sulab. Laine sahmab leebelt vastu rannaklibu, kaluripaatide kõrval vedeleb krabisid, karpe, koralli- ja käsnatükke. Leian kivide vahelt tükikese valget marmorit, panen tasku ning jalutan hotelli tagasi.
See on korralik hotell külmkapi ja töötava televiisoriga. Kõik kanalid kajastavad tulekahju Ateena lähistel. Peaaegu sada hukkunut. Uudised näitavad neemetipule kogunenud küla elanikke. Märjad särgid on suitsu kaitseks näole tõmmatud. Külatänavatel põlenud autod, tühjad majaterrassid, söestunud õued. Kaldakivide vahele peitunud koeral nina ja saba kõrbenud. Paar last kadunud. Kroonikale järgnevad analüüsid, siis arutelud, kes on süüdi. Vahele ökoreklaamid sellest, et traktor ei süütaks põldu ja puuoksad ei ulatuks terrassile.
Edasi Delfisse
Kuues reisipäev algab varavalgel. Liigume Thessalia tasandikul Meteora kaljukloostrite suunas ja jõuame kohale enne teisi turiste. Uhkelt keerduvad paarisaja meetri kõrgused liivakivisambad Pindose mägedes. Ühe poole neist liigub trossidel üle kuristiku sahtel kahe töölise ja kaubaga. Paarist tosinast kunagisest kloostrist on kuus praegugi kasutusel – viis meestele, üks naistele. Palveränduritele mõeldud piletid ja suveniirid pole kallid. Luukamber kloostriülemate kolpadega, kiriku seinad täis ortodoksi pühakute freskosid. Siia tuldi tuhatkond aastat tagasi türklaste eest peitu, aga mõned värske väljanägemisega raamatud on veel paarsada aastat vanemad. Valvur vaigistab endlikeppidega vehkivaid eestlasi. Ei ole vahet, kas sa oled siin tunni, päeva või aasta. Kõik kordub ja kõik on imeline.
Edasi Delfisse, kuhu Zeus olevat mõõtnud maailma naba, emakese Gaia üsa. Kunagi tulid kuulsad ja vägevad suurte rahakottidega siia püütia käest ennustusi saama. Vanem naine istus kolmjalal aurava kaljulõhe kohal, sõi loorberilehti ja hakkas Apolloni nimel häälitsema. Kuna see toimus Parnassose mäel, panid preestrid selle luuleridadesse. Ennustusest võisid oleneda nii sõjad kui ka põllutööd. Siin peeti püütia auks spordimänge ja etendati draamasid. Meie saame ringkäiguks poolteist tundi.
Dramaatilistes värvides maastik. Siis prahvatavad taevast välgud ja pahiseb vihm. Kaovad kaugemad mäed ning jääb ainult Parnass. Alustan muuseumist. Vaatan naisepeaga sfinkse, mis on suuremad, kui arvasin. Siis härjapeaga mehi, kuuroseid, kolmjalga, kuldehteid, pronksist kaarikujuhti. Kui vihm jääb väiksemaks, kõnnin kivitreppidest Püha Teed mööda varemete vahele. Hellenite tähtsaimast Apolloni templist pole säilinud palju, aga ka mõne sambaga avaldab ta muljet. 2500 aastat tagasi olid templil sinipunased kaunistused, 32 sihvakat sammast ja kolm tähtsat kirja: „tunne iseennast“, „avasta maailma“, „ei midagi üleliigset“. Ning siis veel 3500 suuremat ja väiksemat kuju ümberringi.
Võtan vihmakeebi seljast, lisan sammu, tõusen antiikteatri kohale nõlvale ning vaatan kella. „Oo, taevalised!“ hüüatan. „Miks ei andnud püütia mulle kaht tundi kõige selle imetlemiseks? Nii oleksin jõudnud ka antiikstaadioni ära vaadata.“ „Jaanus!“ vastavad taevalised kõuemürinal. „Siis oleks püütia lastelastel jäänud vaid üks tund hotelli basseinis sulistamiseks. Ja noorus on meie tulevik.“ Ei midagi üleliigset. Juba kuulengi käteplakse, mis rahva uuesti bussi koguvad.
WiFi nagu loterii
Järgnevad kolm ööd ning kaks päeva veedan Ateenas. Kuna telesignaali ei suudeta üles leida ja WiFi on nagu loterii, keskendun antiigile. Kõigepealt siiski vahtkonnavahetus parlamendihoone ees. Naisturistid koondavad pilgud rahvariides sõdurite villastele sukkadele, mütsituttidele ja kingatupsudele, vaatavad püssikandjate kuretantsu. Mina loen seinalt lahingukuulsuse paikade nimekirja ja mõtlen, kuidas sellises olukorras võiks tegutseda taskuvaras. Puistad ümberringi maisiteri, meelitad kohale terve pilve tuvisid, ja kaos missugune! Kui tõsisemalt, siis nii Kreeka kui ka Eesti täidavad NATO eelarve kahe protsendi reeglit. Kui lõbusamalt, siis ka nii pidulikus paigas on üks leebete silmadega Pontu kaevanud heki alla augu, kus päikese eest peidus lösutada.
Nüüd muuseumipileteid ostma! 30-eurone komplekspilet annab võimaluse kuueks külastuseks. Nii hinnad kui külastajate arv on hiljuti tõusnud, mis annab märku Kreeka majanduse kosumisest. Siiski on antiikkultuur veel pisut odavam Tartu ERMist või Tallinna Ühislaulmisest.
Olümpia Zeusi tempel 18 m kõrguste ja 2 m paksuste sammastega annab kätte mõõtkava Ateena kunagisest hiilgusest. Kerameikose pottseppade linnaosas saan teada, et kõike pissipotist valimissedelini oli võimalik valmistada savist. Agoraa Stoas kirjutas Arnold Rüütel 2003 alla Euroopa Liidu lepingule. Mu sandaalid muutuvad mõtlikult aeglasteks. Õlipuudel on oliivid kipra tõmbunud, ka vilus on õhk +38°C. Mõtiskledes, kas ilusam on arhailine, klassikaline või hellenistlik kunstistiil, taipan, et neid kõiki ületab sillerdav vesi. Rüüpan seda kraanidest, joogipunktidest ja oma turvapudelist.
„Loksun rannal Ateenas ja laine loksub mul vastu, museioni pilet on peidet pluseioni tasku“. Vabandust, proovisin ajaviiteks teha heksameetrit. Siis trügin läbi puukoore-plastsodi triibu vabasse vette ning ujun pool tunnikest. Rohkem või vähem, vahet pole.
Sammun Akropolile ehk kreeklaste Toompeale. Jaapani härral minu ees on patareidega ventilaator, prantsuse koolitüdrukud selfitavad. Jalg jala ette libedaks kõnnitud marmorinukkidel. Propüleed, Odeion, Parthenon, Erechteion. Mõtlen sellele, kuidas kreeklased 1820. aastatel oma varemeid ja kreeklust taastasid. Siis sellele, kuidas nad kunagi siia linna asju arutama kogunesid. Pikk tee ju tulla. Tulid nad jalgsi, kaarikuga või orjade kantud kandetoolis? Pidasid kõnesid, käratsesid, kriipisid oma „jah“ või „ei“ potikillule.
Teel Philopappose mäele märkan sõdurit antiikturvise, kilbi ja odaga. „Mis te maksate?“ küsivad turistid. „Ma olen hindamatu, andke südametunnistuse järgi.“ Mäe tipus kuulen muusade sosinaid, tantsin sipelgatantsu ning naudin kaunist järelvaadet Akropolile ja linnale. Kaks piletit jäävadki kasutamata. Siis veel poolteist tundi Rahvuslikus Arheoloogiamuuseumis. Lahkumist tähistan puuviljakuhjade ning ohtra valge veiniga.
Mükeenes allun giidi propagandale mitte külastada linna, kust Agamemnoni mehed Trooja sõtta läksid. Tean, et Lõvivärav on koopia ja ei nõua endale lisatundi põuavinas künkal. Kuppelhaudu piilun raudaia vahelt. Selle asemel räägib giid vendade Stephanideste muinasjutte. Antiik-Olümpia osutub tegelikkuses ettekujutusest suuremaks. Hera tempel, kus kitoonides naised telepildis olümpiatuld süütasid, jälle väiksemaks.
Korintose kanali turistilõksus avastavad eestlased äkki, et on viimane aeg külmkapimagneteid varuda. Minul oli sarnane nõrkushetk Ateena Plaka käsitöötänaval. Aga siin on hinnad topelt ning päris asju ei müüda. Midagi emale, isale, õele, vennale. Mägi, kirik, tempel. Kui otsid maksmiseks kaarti, siis sokutab müüja kotti lisaks veel mingi klopi viieka eest. Ära tõin!
Kusagil on Doonau
Sekkuvad kõrgemad jõud. Meie laev hilineb. Teame seda varakult ette, aga giid ei viitsi meie lõbustamisega enam tegelda. Patra sadamasse saabume keskööl. Jään ootesaalis koha haaramisega mökutama. Seetõttu istun kohvikusse, saan endale Ida-Virust uued sõbrad ja räägin neile kolm tundi vanu anekdoote. Siis dokumendid näppu ja tõsiste kreeka sõdurite ette. Eurooplane, pole probleemi. Uni tuleb 4.30.
Hommikul asendub Kreeka rannik pisut hallima Albaania rannikuga. Hiljem jääb ainult Aadria meri mõne üksiku laevaga. Päikesetekilt kostab igas mõõdus eesti naiste praadimise särinat. Soliidne kiilaspeaga härra on kajutis vist millegi vastu põrganud. Plaastriga sarnaneb ta rahakassale. Veel soliidsemate kajutid on tugitoolide ja akendega. Mõtlen, kas raha vähesus on häbiasi, tõsiasi või pisiasi? Viimast arvavad tekipiletiga itaalia ning prantsuse perekonnad. Üsna minutaolised. Kaks last, kummimadrats, võileivad ning mahe Zephyros juukselokke sasimas.
Jälle hommik, siseneme Veneetsia laguuni. Kaugusest paistab Püha Markuse kellatorn. Sinna me ei lähe. Istume poolteist tundi ümbersõidul ummikus. Õhk kolmkümmend kuus ja seistes bussi konditsioneer ei tööta. Ega ma ei lootnudki, et toimub reisikavast loetud „kahe-kolme tunnine jalutuskäik Viini vanalinnas“. Aga kui kuulen giidi esiistmel ütlemas: „Oleme mingil sillal. Siin kusagil peaks olema Doonau, aga nii pimedas seda küll näha ei ole“, purskan luksudes naerma.
Pimedus kusagil Tšehhimaal, millest alates muutub loodus järjest tuttavamaks. Vaadatakse erinevaid filme, mängitakse kaarte. Ikkagi Viru Reiside parim buss. Harjutan tagapingijoogat. Jalg ette, jalg taha. Tald eesistuja kotile, käed risti pingi sangale, kätevahetus. Kuumad peopesad õlavartele. Püüan leida nendele harjutustele ka filosoofilist põhjendust. Käisin kusagil kaugel, kogesin mitmesuguseid kannatusi tobeda firma ja rumala giidiga. Aga kui nimetaks turismireisi palverännakuks! Nüüd lähevad asjad lõpuks paika. Ma ju rääkisin taevalistega Delfis! Ja tänu tervislikule toidule täitsin lubaduse kolm kilo saleneda! Leian taskusopist valge marmorikillu, vaatan seda peopesal ning surun sõrmed kokku.
JAANUS JÄRS, august 2018
