“Meie kevad algab detsembris,” ütleb Rein Joost, kellega kohtume aiandi kasvuhoones, kus õitsemavad parasjagu erinevates värvides roosbegooniad. Lae all on ilmet võtmas viinamarjakomarad. Kõrvalkasvuhoones on roosiistikud ning veel kõikvõimalikke taimi ja istikuid koduümbruse kaunistamiseks. Ettekasvatamine võtab aega, begoonial näiteks viis kuud, seepärast kestab siinne kevad nagu aiandis ikka ka eriti pikalt.
Soojema aja ootuses
Istikute ostmise kõrgaeg on alles tulemas ja seepärast võib praegust elu aiandis lugedagi vahest soojema aja ootuseks. Aga inimesi käib siin juba nüüdki. Selsamal päeval on lubanud tulla hiidlased, rahvast on käia jõudnud juba Tallinnast, Raplast ja mujalt. Õhtul sõidab Rein Joost aga Viljandisse, kus tänavu on ees seismas kaks suuremat istutust.
“Siis, kui õunapuud õitsevad, on istutamiseks paras aeg,” ütleb Rein Joost. Kes Põltsamaalt Joosti aiandist oma istutusmaterjali harjunud viima, see tuleb ikka siia igal kevadel uuesti. “Eks nad teavad, kes me oleme ja mida meil on,” arvab seepeale aiandi peremees. Ja et asukoht on parasjagu Kesk-Eestis, polegi Eestimaal naljalt enam paika, kust Põltsamaal istikute järel ei käida.
Sellel ajal, kui Rein Joost kasvuhoonetes askeldab ja sealseid töid korraldab, on tema abikaasa Küllike Joost osaga naisperest kesklinnas lehti riisumas. “Ega me päeva ajal praegu üksteisega eriti ei kohtugi,” naerab Küllike. Osaühingule Joosti Aiand kuulub ju ka linna parkide ja haljasalade hooldamine. Muusikakooli esine haljasala, kuhu seekord tööjärjega jõutud, rajasid nad möödunud aastal. Praegu on seal täies õiteilus valged krookused, suvel õitseb aga rohkesti roose nagu teistelgi Põltsamaa haljasalasel, Roosisaarest kõnelemata.
Põltsamaa ellujäämiskatsed
Aiandus on Joostide ühine peretöö olnud juba kolmkümmend aastat. Aastatel 1970 – 1995 töötasid nad Pirita lillekasvatussovhoosis, kuhu nad ise kasvuhooned rajasid. Enne seda aga oldi koos köögiviljakasvatuse sovhoosis. Kõige selle kõrval on olnud mõlemal eriline huvi just rooside vastu. Tallinnas oli neil koduaia krundil roose 760 sorti. Pärast Pirita lillekasvatussovhoosi likvideerimist hakkasid Rein ja Küllike otsima kohta, kuhu oma roosidega tulla. Pärast mitmeid kaalutlusi tuldi Reinu kodupaika. Siinses Võhma-Nõmme külas kasvades oli ju kord alguse saanud Reinu ja ta kadunud venna Heino aiandushuvi.
Võrumaa juurtega Küllikesest saigi niiviisi Reinu kõrval peaaegu Põltsamaa inimene, sest kuigi Viimsisse rajatud kodu on siisani alles, hoiab töö ja meelistegevus neid Põltsamaal praegu rohkem paigal.
Joostid alustasid aiapidamist seal, kus tollane Lillevere aiand oli parasjagu tegevust lõpetamas. Tuldi koos oma istikutega ning rajati kuus aastat tagasi rosaarium. Sisuliselt on see nagu katseaed, kus on võimalus ühtesid sorte teistega võrrelda. “See aed võtab palju kulu, aga annab tohutult palju väärtuslikku informatsiooni. Ühelgi teisel tootjal Eestis sellist aeda ei ole,” teab Rein Joost öelda.
Mujal Eestis pole ka nii suurt rooside kollektsiooni nagu see on Joostide rosaariumis, kus erinevaid sorte on juba 1000 ringis. Teadaolevalt on nende kollektsioon suuremate hulgas Euroopaski. Mis aga kõige olulisem – neist enamik on muudetud vastupidavaks Eesti mullale ja siinsetele karmidele ilmastikutingimustele. “Mis Berliinis ilus, see ei pruugi meil kohaneda,” arvab Rein. “Nendelt roosidelt, mida kunstlikult toidetakse ja mida tehnoloogiliselt kõrgel tasemel hoitakse, et võimalikult palju õisi saada, on palju tahta, et nad ka külmakindlad oleksid,” leiab Küllike. Nende “lillebeebide” jaoks peaks taevas ilmselt paistma kaks päikest.
Roosid, mis Joostide katseaiast tulevad ja Põltsamaa kliimas vastu on pidanud, on ühtlasi justkui ellujäämiskatsed läbinud. Kui arvestada, et siin on ikkagi üks karmima ilmastikuga kante, siis mujal Eestimaal ei peaks nende külmakindluse pärast küll erilist muret olema.
Roosisaar – üks täitunud unistustest
“Eks me olemegi vist sellised tööhullud ja sinisilmsed, kes vahel võtavad endale suuremaid kohustusi, kui teha jõuame ja rabanme, mis hirmus,” tunnistab Küllike. Oma firma nõuab paraku rohkesti ka ametlikke asjaajamisi, millel lillede ja taimede hingeeluga midagi ühist pole. Suhtlemine, organiseerimine ja korraldamine on rohkem Reinu hooleks. “Aianduses tuleb mitu aastat ette mõelda, vahel ka riskida ja unistada,” on Rein kindel. Selles, et mõned eriti ilusad asjad ongi just saanud teoks unistustest, on mõlemad ühel nõul.
Roosisaar ongi Joostide sõnul üks nende täitunud unistustest. “Sinna valisime sordid juba teadlikult. Õnneks on nad seal vastu pidanud ja ilusad. Nüüd on need roosid saanud seal kõike – põuda ja külma. Eriti kõva külm oli möödunud aasta mais,” räägib Küllike.
Põltsamaalt Kadriorgu, Viljandisse, Jõhvi, Rakverre
Eeloleval suvel valmib Kadriorgu Eesti suurim avalik roosiaed. Sinna läheb Põltsamaalt Joostide aiast kuni 60 eri sorti roose, kokku üle 6000 taime. “Valmis peame saama 22. juuliks. Enne oli selle koha peal püsilillepeenar,” selgitab Rein.
Viljandi linna, kus juba ka varasematel aastatel roose istutamas käidud, tuleb aga Reinu sõnul minna tänavu rooside sõda ära hoidma. Kaks suurt istutuskohta on seal ootamas. Kuuldavasti tahtvat linnapea valgeid roose, mis on ka linna vapil, maavanem aga eelistavat punaseid. “Eks meil tuleb leida siis see lepituse roos,” naerab Rein.
Jõhvi linnaga on asjad selgemad. Möödunud aastal tuli OÜ Joosti Aiand seal välja kuulutatud haljastuskonkursi võitjaks ning nii alustatigi linna keskväljaku kujundamist. Tänavu jätkatakse lilleskulptuuridega. Ilmselt jätkub Jõhvis tegevust edaspidigi, kui arvestada, et varsti valmib ka kultuuripalee ja eks ka selle ümbrus tahetakse ilusaks muuta. Tänavuse aasta alguses tuldi taas konkursivõitjaks, sedakorda kuulutas haljastuskonkursi välja Rakvere. Nii tuleb varsti ka seal alustada.
Rein Joost sai talvel hakkama veel ühe asjaga. Nimelt tegi ta läbi giidikoolituse. Kui arvestada, et möödunud aastal käis neil näiteks üle 8000 turisti erinevatest maadest ning umbes sama palju Eestimaalt, siis arvas Rein vajalikuks ennast väljaspool seda, mis puudutab igapäevast rooside elu, pisut harida. Tagantjärele kinnitab ta, et koolitusest oli suur abi ning nüüd on kohe hoopis tugevam tunne. Et siinne aiand on Eestimaal tuntud, on see Joostide jaoks ka suur vastutus, sest inimesed ju ikkagi loodavad nende peale ja lootusi petta ei tohi.
VAIKE KÄOSAAR
