Teatavasti on ilma veel mõttetum kiruda kui valitsust, sest viimase esindajalt saavad aktiivsed nurisejad teinekord vähemalt mõne vastulause või lubaduse, mida aga sademete ja kraadide eest “vastutajalt” pole mõtet lootagi.
Aga paraku jääb fakt faktiks: tõupuhas talv näitas justkui midagi häbenedes või peljates endvaid vilksamisi ja nurga tagant.
Uus aastaring algas, nagu mullugi, paljutõotavalt. 2. jaanuar rõõmustas pesuehtsa talvelõhnaga, mille segasid kokku üksikud lumehelbed kahutanud poril ja kulul. Talvelinnud leidsid, et ometi kord on neilgi õigus lisatoitu ehk äraseletatult rõõmsat seltsielu loota, ja seda nad ka said.
Lähipäevil tuli lund räitsakahaaval lisaks ja taevas oli näha heledamaid laike, kust aeg-ajalt paistis veel madalalt käiva päikese punakollane pesa.
Kaunis, kuigi lühike
Oleks vast armas, kui selline mõne miinuskraadiga ja paraja lumevaibaga leebe ilm mõneks ajakski püsima jääks, õhkasid inimeseloomad, ja küllap sobinuks see neljajalgsetelegi, eriti kitsekestele. Jõulutulede väljalülitamisega ei kiirustatud, sest just nüüd, lumega, pääses nende sära maksimaalselt mõjule.
Pärast mõnda pakaseööd võttis võimust udu, mille mõjul iga väiksemgi kõrreke ja raoke härmameigi sai. Seda ilu võis nautida kohe paar päeva, siis hakkas kraadiklaas nulli näitama, tuul tõusis ja muinasjutumaailm haihtus nagu Tuhkatriinu tõld.
Tiivulised sööklakülastajad said aru, et pehme ilmaga tuleb olla säästlik: päevalilleseemned vähenesid tasapisi, alles hiljuti suurt huvi pakkunud pekitükk jäeti puutumata.
Enne tõnisepäeva jõudis kohale tormituul, mis merel lained kümnemeetristeks ja kõrgemakski tõstis.
Sisemaal polnud tuule poolest hullu, see tuletas koos harvade lumevihuritega vaid põgusalt meelde, milline näeb välja pesuehtne tuisk, aga just jaanuari keskpaigast hakkas ilm kõikuma nagu seinakella pendel. Ikka vihm ja külmakraadid, lumi ja mõni hetk päikest lausa ülepäeviti. Jalge- ja ratastealune muutus pahatihti ohtlikult ebakindlaks ning selline loksumine oli mokkamööda kõiksugu viirustele ja patsillidele – kui üks hoog ehk variant taganes, võttis võimust teine. Mõni ihuhäda sai rahvasuus uue nimegi: kui nii kiiresti kullakambri vahet joosta (ehk lennata) tuleb, et selle asutuse ustki pole alati mahti korralikult sulgeda, siis on lendva kallal. Kes tegi päevade kaupa karuhäält, kes läkastas, et hing välja. Mis seal rääkidagi…
Tükati sünnitas rõhuvalt raske rõskus aastaaegade tajumises tõelise kaose. Õhk lõhnas mõnel näärikuu lõpupäeval nii, et tuletas meelde põllumeestele raskeid sügiseid aastakümnete eest, kui koolilapsed vihma- ja lörtsisajus ühismajandite põldudele viimaseid kartuleid või loomapeete koristama saadeti. Brr!
Aga kui päike end põgusaltki ilmutas, tekkis neil, kes mahti said tuulevaikses nurgataguses pisut omaette olla ja palge taeva poole pöörata, õhkõrn lootus, et kusagil mitte väga kaugete maade ja merede taga ootab juba kevad… Linnudki tõstsid siis julgemalt häält ja tihane kiiksutas kapiust: “Tiigat-tiigat!”
Mahl liigub, loodus ärkab?
Uudis, et siin ja seal juba vahtramahl liigub, tegi ärevaks ja pisut nõutuks. Kas on mõtet proovida? Miks küll aastaajad nii sassis olema peavad!? Lapsepõlves sai pudel murtud vahtraoksa külge seotud siis, kui hanged veel aiaäärtes üsna kõrged ja ojaorus kohises esimesi päevi suurvesi. Viimastel aastatel kipub vinduv liigvesisus lausa kolmveerand aastat meie seltsiliseks. Mine nüüd võta kinni, millal maa külmunud, millal niipalju sula, et puudel kevad algab.
Kukeaasta alguse puhul üllatas loodus meid klaaspärlimänguga, sest öised külmakraadid voolisid eelmisel õhtul sadanud vihmast säravaid helmekesi iga kõrre, oksarao ja okka külge. Peagi tegid aga tugevnenud tuul ja sombuilm oma töö. Aga teed olid nii libedad, et ainuüksi nende vaatamine võis jalad alt viia. Pääsu ei pakkunud ka muruplatsid, mis samuti kiilalt vastu läikisid.
Küünlakuu keskpaigast saati võis tõesti vahtramahlast maitse suhu saada, kui piisavalt kannatust oli, sest seda jumalate jooki tilkus tasapisi ja umbes ülepäeviti. Pärast vabariigi aastapäeva maha sadanud lumi oli vesi ettenägelike veskile: nüüd sai vastlaliu ära teha, sest nagu arvata võis, oli õigeks oasupi- ja kuklipühaks ehk veebruari viimaseks päevaks taas pori platsis.
Milline tänavu kevad tuleb?
Loomulikult ootavad nii suured kui väikesed sellise vintsutamise peale eriti leebet kevadet. Õige põgusalt, kuid siiski üsna järjekindlalt hakkas päike end märtsi algusest saati ka näitama ja äratas rõõmsaid lootusi. Tartu botaanikaaias pistsid esimesed krookusenupud oma ninad mullast. Tudengilinna kohvikutes sülearvutite taga koolitöid pusivad õppuridki võtsid omavahel jutuks, mitu soojakraadi ilmajaam lähipäeviks lubanud või kas nädalavahetusel metsa ja või rabasse matkates päikest näeb.
Tore oli jälgida, kuidas põguski päikesepaiste meie naeratuste poolest kitsivõitu rahva palged helgemaks muutis.
Märtsikuu teisel nädalal kuulutas lõoke kõlavalt ja julgelt, et ilmaprognoosidest hoolimata on temal kevad käes. Lõõritajale sekundeerivad juba pikemat aega lumikellukesed. Talisibula esimesed värsked lauguninad trügivad mulluste varte vahelt avalikkusse, pajutibud on iga päevaga kohevamad… Olgu jahedam või mahedam, päikseline või vihmalõhnaline, aga kevad on käes!
KAIE NÕLVAK
