?Kuldööbik? oli Carl Robert Jakobsoni õde ja Aleksander Thomsoni abikaasa. Nüüdseks on ta päris unustusse vajunud. Kirjameestest jäävad järele tema kirjutised, heliloojaist teosed, laulja hääl kaob aga koos temaga, eriti kui ta elab ajal, mil plaadistamisvõimalusi polnud. Ida Jakobsoni sünnist möödub aga nüüd juba 150 aastat.
Me teame, et XIX sajandi teisel poolel oli meil juba olemas kõrgel järjel koorilaul, olid omad heliloojadki, kuid selle aja interpreetidest, olgu nad siis instrumentalistid või lauljad, teame me vähe. Enamasti ei leidnudki nad endale kodumaal küllaldast rakendust. Nii kadusid nad meie silmapiirilt ja ka huviorbiidist.
Sellepärast teame ka Ida Jakobsonist, et ta sündis 1. märtsil 1855. aastal Tormas, abiellus helilooja Aleksander Eduard Thomsoniga, õppis laulmist Pariisis, pisut teame tema tegutsemisest Peterburis ja Eestis, ei tea aga midagi tema viimastest eluaastatest, ei tea sedagi, millal ja kus ta suri.
Pere noorim laps
Ida Alvine oli perekonna kuues ja viimane laps. Isa Adam suri, kui ta oli 2-aastane. Peamiseks pere ülalpidajaks sai vend Carl Robert. Hariduse nõutamiseks tuli pidevalt võidelda vaesusega. Ida õppis Tartus vähetuntud Marcussoni kehvavõitu erakoolis. Seal ta endast kümme aastat vanema matemaatikaüliõpilase Aleksander Thomsoniga tuttavaks saigi. Viimane õpetas koolis klaverimängu, rehkendamist ja kirjandite koostamist. Muidugi tekitas õpetaja-õpilase vastastikune sümpaatia Jakobsonide peres ärevust ja see võõristus jäi kestma hiljemgi, ka pärast abiellumist 1874. aastal.
Noorpaari elukohaks sai esialgu Peterhof. Thomson töötas seal tuntud vene helilooja Anton Rubinsteini laste koduõpetajana ja küllap viimane Ida ilusat lauluhäält tähele pannes teda õppima ergutaski. Kaks aastat sai õpitud Peterburi lauluõpetaja Salomon-Nisseni juures, 1878. aastal jätkusid õpingud Pariisis tuntud pedagoogi Viardot-Garcia juures.
?Sakala? teada olevat ta saanud selleks keiser Aleksander II-lt isegi mingi stipendiumi. Kaks aastat välismaal tõid kaela võlad, sest lisaks erialatundidele tuli veel teiste õpetajate juures õppida harmooniat ja ooperirolle. 1879. aastal olid nendeks Krahvinna ?Figaro pulmast? ja donna Anna ?Don Juanist?. Ta vajas 100 rubla kuus, aga seda polnud kusagilt võtta. Rahapuudusel tuligi õppimine kahe aasta pärast pooleli jätta. Siiski võis ta vennale kirjutada, et ??hääl on nõnda pehmeks ja painduvaks muutunud, et seda võiksite vaevalt ära tunda.?
Väga hea näitleja
Teame tema esimest esinemist kahe lauluga vaimulikul kontserdil Peterburi eesti Jaani kirikus 24.mail 1881. ?Sakala? tõlgib ajalehest ?Herold?: ?Heale suur puhtus, pehme ja kindel alustamine, armas ja loomulik heale edasi libisemine, südamesse tungiv laul ise ja vägev mõnu, nimelt madalamates healedes, need olivad kunstirikkad omadused, mis nende etendatud lauludes nimelt välja paistsivad.? Samal sügisel oli tal kavatsus Peterburis suurema kontserdiga esineda. Pole aga teada, kas see toimus.
19. märtsil 1882 suri Carl Robert Jakobson. Tema alustatud Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja avati sügisel suurejooneliste pidustustega. 8. oktoobril esinesid koorid ja Ida, kes laulis Stradella ?Kirikuaariat?. Ka teisel päeval esines ta mitme lauluga, ??mis kõiki kõrgemate tundmustega täitis ja kõiki südameid liigutas,? nagu kirjutas ?Sakala?. Eriti mõjuv oli Schuberti ?Metshaldjas?. Siin kuulis tema laulu esmakordselt 17-aastane Aino Tamm, kes vaimustus nii, et otsustas ka ise lauljaks saada.
Kadunu mälestuseks panid Jakobsoni õed, sugulased ja sõbrad kokku arvestatava näitetrupi, kes etendas mitu korda tema näidendit ?Arthur ja Anna?. Ida mängis naispeaosalist Annat. Sündmus kujunes rahvusliku liikumise üheks haripunktiks. Näidendiga esineti ka Pühajärvel ja Tallinnas, võites sealgi tunnustust.
Samal sügisel sai hoo sisse ka Peterburi Eesti Heategev Selts, mille koori hakkas juhatama Johannes Kappel, näitejuhiks sai aga Aleksander Thomson, kes osutus ?Oleviku? teatel ??väga osavaks ja asjatundlikuks näitemängu juhatajaks.?
Ida Jakobson-Thomson mängis Anna osa ka Tallinna näitetrupi etendusel 3. aprillil 1883, sõites selleks kohale Peterburist. Leiti koguni, et ta on ainus inimene, ??kes näitlemise põrandal ka kunsti väljal viibib.? Ta põimis näidendisse oma abikaasa laulu ?Kannel?, mille esitamise eest pälviski ?kuldööbiku? nime. Samal kuul osales ta Peterburi Jaani kirikus Johannes Kappeli juhitud kirikukoori kontserdil, andes ?Olevikule? põhjust kirjutada: ?Iseäralise kiitusega nimetame proua Thomsoni mõlemad sopranisoolod, Mendesohni ?Höre, Israel!? ja Bachi ?Ave Maria!?.?
Oma näitlejaannet rakendas I.Thomson Peterburi Eesti Heategevas Seltsis hiljemgi. 12.veebruaril 1883 mängis ta peaosa näitemängus ?Vee ja leiva peal?, teenides ära rohke aplausi. Erilist kiitust teenis ta osa eest Karl August Hermanni näidendis ?Linnas ja maal? (A.W.Ifflandi ?Die Hagestolzeni? eestistus) ja J.Kantswey algupärases kurbmängus ?Mihkel ja Liisa?. Teame ka, et ta hakkas seltsis lavastama moodiläinud ?elavaid pilte?, millest eriti õnnestunud oli ?Murueide tütred?.
Kõige selle juures ei katkenud suhted kodumaaga. 1883. ja 1884. aasta suve veetsid Thomsonid Toilas sealse seltsitegelase Abram Simoni majas. Abikaasade vahekord oli aga halvenema hakanud. Põhjuseks on peetud Ida sümpaatiat Peeter Hellati vastu, kellest sai hiljem Peterburis tuntud arst ja seltskonnategelane. Ida jäi Kurgjale, kus koos õe Natalie Johanson-Pärnaga pani elu sisse näitetrupile, etendades mitmes paigas näidendit ?Arthur ja Anna?. Oktoobris 1884 andis ta iseseisva kontserdi Narva vene seltsi saalis. Narva ?Ilmarise? saalis etendas ta aga ?Ilmarise? näitlejatega 28. oktoobril ?Arthurit ja Annat?, mängides ise peaosa. Kaastegelasena esines sellel õhtul ?Ilmarise? laulukoor Georg Otsa vanaisa Hans Otsa juhatusel. ?Mängitud sai väga heaste. Kõik olid ütlemata vaimustatud,? kirjutas ?Valgus?. 11. novembril 1884 korraldasid õed ?Arthur ja Anna? etenduse Tallinnas ?Lootuse? seltsi saalis. Annat mängis Ida Thomson, Arthur oli aga seekord noor kirjanik Eduard Vilde.
Elatas end tunniandmisega
1885. aastal leiame Ida Thomsoni jälle Peterburist, kus ta püüdis astuda samme Kurgja talu võlgadest päästmiseks. Abikaasad olid lõplikult lahku läinud ja Ida elas vaesuses. Viis aastat olevat ta elanud Toilas, elatades end tunniandmisega. On ka teada, et 1890. aastal tegutses ta Peterburi Eesti Heategevas Seltsis näitejuhina.
Kurtis üksindust ja kaitsetust
Tähelepanu vääriv on, et Ida Thomson organiseeris seltsis noorte neidude laulukooli. Ühe peo puhul kirjutas ?Postimees?: ?Mis hääle haridus laulmises mõjub, seda kuulsime kvartettides, mis proua Thomson oma õpilastega laulis? õpetajanna hoolsa töö varal on nad üpris kaugele jõudnud, seda tunnistas kvartettide ilus ja selge kokkukõla.? Kõige rohkem vaimustust äratas aga õpetajanna ise aariaga Weberi ooperist ?Nõidkütt?: ?Mahedalt ja õrnalt kõlas siin palves lauljanna hääl, kuna ta jälle varsti rõõmutujus vägevaks paisus, nagu oleks ta kõiki omaga ühes hõiskama meelitanud,? kirjutab ?Postimees?. Õnnestumiste hulka võib lugeda ka osatäitmisi laulumängudes ?Laululinnud? ja ?Auline härra?.
Millegipärast otsustas ta seejärel oma tegevuse Peterburi Eesti Heategevas Seltsis lõpetada. 1892. aasta 16. mai ?Postimehest? leiame tema tänuavalduse oma kaastöölistele, kus nimetab end endiseks P.E.Häätegeva Seltsi näitemängu juhatajaks. Katkesid suhted sugulastega. Hakati kartma tema vaimse tervise pärast. Veel 1899. aastast on teada tema kiri maalikunstnik Johann Kölerile, kus ta kurdab üksinduse ja kaitsetuse pärast, siis tema jäljed kaovad. Kuuldavasti siirdus ta välismaale, arvatavasti Viini.
Ja rohkem ei tea me temast midagi. Temast pole sõnagi ka sugulaste omavahelises kirjavahetuses. Parimas loomingulises eas andekas, suurte võimetega laulja, näitleja ja lavastaja oli eesti kultuurile kaduma läinud.
MATI MÄRTIN
