Mine võta kinni, millest see mõnus aura õlepäevadel Laiuse Põhikooli võimlasse tekib: kas looduslähedasest materjalist, sõbralikest ja innustavatest juhendajatest või sellest, et õletöö kallal nokerdades õppurite endi isiksuse paremad küljed esile tulevad. Tänu õlepäevade salapärasele aurale tahavad need, kes siin korra käinud, enamasti ikka tagasi tulla. Tänavu oli 42 osaleja hulgas kolm-neli sellist, kes kaasa löönud kõigil seitsmel aastal, mil õlepäevi korraldatud, suisa uustulnukaid oli aga vaid 10-15. Mõnedele tuli aga korraldajatel lõpuks suisa ära öelda, sest läinuks seltskond liiga suureks, ei suutnuks juhendajad Aime Lang ja Sirje Õispuu enam kõigiga tegelda. Kahele nimetatule olid suvekooli korraldamisel abiks Maire Parts ja Eha Virkunen: esimene kõikvõimalike paljundustööde tegemise ja teine majandusasjade ajamisega.
Pea ringi
Õlearmastus ei tarvitse tekkida siiski esimesest pilgust. Uustulnukal võivad esimesel suvekooli päeval meele mõruks ajada valusaks jäävad näpud ning see, et töö edeneb aeglasemalt ja tulemus on näotum kui kogenud tegijatel. Ent juba teisel päeval hakkab asi ka uutel tulijatel sujuma ning näppude vahelt tulev hakkab üha enam juhendajate poolt ette pandud näidist meenutama.
Seekord oli üheks näidiseks vanaaegne uhkete õlgkaunistustega karp. Karvase ussi moodi spiraalselt punutud õlgpaela kulus karbi kaunistamiseks oma kaks meetrit.
“Niimoodi üha ringiratast punudes võib pea ringi käima hakata,” naeris räpinlanna Tiia Kokmann.
Peapöörituse ohule vaatamata lõpetas ta koos ühe kaaslasega esimese tööpäeva alles kell viis järgmise päeva hommikul.
“No lihtsalt tuli vaim peale ja ei raatsinud lõpetada, enne kui suur valge väljas. Aga kell kaheksa pidime uuesti jalul olema,” ütles Tiia Kokmann.
Nii et õletöö on natuke ohtlikki: tekitab sõltuvust. Äkki peaksid korraldajad suvekooli tutvustavatele materjalidele vastava hoiatuse lisama?
Üha nooremaks
Aime Langi sõnul läheb suvekooliliste seltskond üha nooremaks. Tänavuste uustulnukate hulgas oli neli praegu Tallinnas töötavat, aga muidu Eestimaa erinevaist paigust pärit noort daami, kellest kolme ühendasid õpingud Tallinna Õpetajate Seminaris. Nelik juhtus sel talvel korra Laiuse õletuppa, sattus seal välja pandust vaimustusse ning pani end kohemaid suvekooli kirja. Ega kahetsenud tulekut põrmugi.
“Olen varem kõrkjatest jõulukaunistusi teinud. Tänu sellele hakkas vist õletöö ka kiiremini edenema. Kui koju lähen, hangin kohe õlge ja hakkan iseseisvalt edasi pusima. Nii saan oma kodu kenamaks muuta ja ka sõpradele enda tehtud originaalseid asju kinkida. Selliste kingituste üle on hea meel nii saajal kui kinkijal,” arvas Eesti Makuskeskuses töötav Tiina Taal.
Neliku teine liige, lasteaiaõpetajana töötav Alje Tooming lubas hakata lasteaia ruume igasuguste pühade puhul õlgekaunistustega ehtima ning õpetada lihtsamate ehete tegemist ka lastele.
“Juhendajad on siin kannatlikud ega kiirusta kedagi liialt takka: igaüks võib teha just nii, nagu jaksab,” ütles kolmas nelikust, Helin Rohtväli.
“Uutest noortest huvilistest on juhendajalgi hea meel: nad suudavad õletööle loominguliselt läheneda ja kui nad asjast innustuvad, suudavad nad endale tõeliselt kodusoojad kodud luua,” ütles Aime Lang.
Tänavuse õle kvaliteedist oli ta paraku halval arvamusel: et see nüüd, augusti alguses tükati alles roheline on, ei tee tema sõnul midagi, küll aga muudab õlemeistrite töö raskeks see, et materjal on mõrane ja kangevõitu.
Kõigele vaatamata sai suvekooli lõpunäitus uhke nagu alati. Ja nagu ikka, löödi ka seekord vähemalt kolmandat korda suvekoolis osalenud pidulikult õlemeistriks. Meistrite read täienesid tänavu kuue inimese võrra.
RIINA MÄGI
