Lisaks neljale meistritiitlit jahtinud noorteklassi sportlasele läksid Pagari talus asuvast stardi- ja fini?ipaigast 65-kilomeetrisele mööda Kassinurme mägesid kulgevale rajale kaks avatud klassi võistlejat ning 32-kilomeetrisele distantsile seitse kvalifikatsioonisõitjat.
Tiitlinõudlejatest naasis rajalt esimesena Tartus tegutseva Ratsarügemendi Klubi värvides võistelnud Egle Kalev, kes suviti treenib sellessamas Pagari talus ehk Kalevite pere suvekodus. 65 km läbimiseks kulus Eglel ja tema ratsul Zlatograd aega 3 tundi 31 minutit ja 47 sekundit, mis andis keskmiseks kiiruseks 18,4 km/t. Teise ja kolmanda koha saanud Liivima Ratsaklubi võistlejad Erle Oja (hobune Fiasko) ja Brit Truuts (Adidas), kes mõlemad treenivad Jõgeva külje all Ellakveres tegutsevas Miko ratsatalus, said ajaks vastavalt 3.41.37 (kiirus 17,6 km/t) ja 3.49.21 (17 km/t).
Et ratsarännakus aitab edu saavutada meeskonnatöö, tõestasid nii tänavused kui ka möödunudaastased enam-vähem samas paigas toimunud noorte meistrivõistlused. Ainult et kui möödunud aastal tõi koostöö kaksikvõidu hiidlastest vendadele Joosep ja Taavet Tikule, siis seekord tõi sama meetod edu toona kolmandaks jäänud Egle Kalevile, kes läbis peaaegu kogu distantsi koos avatud klassis võistelnud klubikaaslase Indrek Jõesaarega, tehes alles fini?i eel kiire lõpuspurdi.
“Kui Zlatograd pärast esimest puhkepausi ehk nii väga hea meelega teisele ringile ei läinud, siis teise pausi järel kolmandale ringile minnes oli ta küll võidutahet täis,” ütles 19-aastane Egle Kalev, kes lõpetas kevadel Tartu Treffneri Gümnaasiumi ja on nüüd Tartu Ülikooli juuratudeng. “Hobuse võidutahtest tegelikult kõik sõltubki. Ainult et võidutahe saab hobusel tekkida vaid siis, kui ratsanik enne võistlust õige treeningutaktika ja võistluse ajal õige sõidutaktika valib. Ning muidugi on igal hobusel, nagu igal inimeselgi, paremaid ja kehvemaid päevi.”
Oma võidust vaat et enamgi rõõmustas Eglet klubikaaslase Indrek Jõesaare ja tema ratsu Folgeri korralik tulemus.
“Indrek alustas treenimist alles tänavu mais, ent läbis 65 kilomeetrise distantsi sellele vaatamata päris hea ajaga,” ütles Egle. “Folger jälle lonkas vahepeal ja oli ka psüühiliselt kehvas seisus, nii et loomaarst tunnistas ta juba võistlushobusena perspektiivituks. Mina aga otsustasin ta Tartust, kus tal tuli veel kolme hobusega kitsukest koplit jagada, siia, rahulikumatesse oludesse tuua ning hakkasin temaga vaikselt metsas käima. Treeninud olengi tänavu suvel Folgeriga rohkem kui Zlatogradiga. Nüüd tõestas 11-aastane Folger, et ta on ikka veel rivis.”
Egle enda jaoks on ratsutamine ja hobustega tegelemine hea vaheldus seaduste tudeerimisele ja vastupidi. Ta ei kujuta näiteks ettegi, et ka ta õpingud oleksid seotud spordi, füsioloogia, veterinaaria, hobusekasvatuse või muu seesugusega: siis saaks hobuseasjandust ja sporti tema ellu liiga palju.
Hõbemedalile tulnud Erle Oja õpib Jõgeva Gümnaasiumi XII a klassis ja on ratsutamisega tegelnud kaheksa aastat. Ratsarännakust enam meeldib talle takistussõit, aga sel alal ta tänavu eriti võistelda pole saanud.
“Viieaastane Fiasko on nii pikal rännakul võitmiseks noorevõitu: vanemad hobused taastuvad kiiremini,” arvas Erle.
Küsimusele, kas nii kurjakuulutava nimega hobuse seljas ratsutamine temas hirmu ei tekita, vastas Erle naerdes, et sündides saanud ratsu nimeks hoopis Flamingo, aga kuna sellenimelisi võistlushobuseid oli juba mitu, kästi ta ümber ristida. Ning Miko ratsatalu perenaisele ja treenerile Margit Rändurile polnud esimese ehmatusega muud pähe tulnud kui Fiasko…
Pronksitüdruk Brit Truuts ongi Margit Ränduri tütar, sestap pole ime, et ta juba kolmeaastaselt poni selga istus ning nüüd vaid üheksa-aastasena noorteklassi (selles võistlevad kuni 21-aastased ratsutajad) Eesti meistrivõistluste pronksmedalini jõudis.
Avatud klassis võistles vaid kaks sportlast. Kiirem oli hobusel Jadu ratsutanud tallinlanna Anne Rohtla ajaga 3.41.38 (17,6 km/t) ja teine siis tartlane Indrek Jõesaar Folgeril ajaga 3.50,22 (16.90 km/t). 32 km läbinud kvalifikatsioonisõitjatel (kvalifikatsioonisõidu läbimine annab algajale sportlasele õiguse edaspidi pikematel distantsidel startida) aega küll mõõdeti, ent traditsiooni kohaselt loeti nad kõik esimese koha omanikeks: seda selleks, et kogenematud sõitjad liigsest võidujanust hobustele liiga ei teeks.
Ratsarännak ongi ala, mille puhul hobuste tervise säästmisele erilist tähelepanu pööratakse. Seetõttu tehakse distantsil kohustuslikke puhkepause ning pärast võistlust läbivad hobused veterinaarkontrolli. Võistleja, kelle ratsu pulsisagedus ettenähtud poole tunni jooksul normaalse piiridesse ei lange või kelle ratsu lonkab, tulemust kirja ei saagi. Sel võistlusel jäid terveks kõik hobused.
“Võitja keskmist kiirust arvestades oli võistlus suhteliselt kiire ja eks kiire ole siinne radagi,” ütles laupäevasel võistlusel hobuseid kontrollinud veterinaar Andres Tuvi. “Iseasi, et maailmatasemega võistlustel läbitakse samasuguse keskmise kiirusega 160 kilomeetrine distants.”
Võistluse korraldasid Ratsarügemendi Klubi ja Eesti Ratsaspordi Liit ning seda toetasid AS Falck Lõuna-Eesti, OÜ Greif Mattieseni Raamatukauplus, AS Regio, A. Le Coq Tartu Õlletehas, AS Rapo Tartu ja AS E.O.Map.
RIINA MÄGI
