(Järg 15. mail ilmunud osale)
Õnneks oli Linda Tannil sihikindel iseloom, loidust ja enesega rahulolu ta ei sallinud. Teiste lauljate arvates uskumatult vara alustas ta Vanemuise kontserdisaalis iseseisvate soolokontsertide andmist, klaverisaatjaks hinnatud pianist Leonid Milk. Pärast Linda Tanni esimest kontserti avaldas helilooja Juhan Simm talle tunnustust suure meeldiva kõlaga häälematerjali eest, millel on kandvust, painduvust ja dramaatilist külge.
Lauljate palk oli tollal aga väga väike. Kuupalga eest võis saada talumehe käest kilo võid või mõnelt sahkerdajamutilt paari siidsukki. Suurema osa teenitud rahast andis Linda vanematele, kes selle eest maalt toidukraami ostsid.
“Kuigi sõjajärgne periood oli ääretult raske ja kõigest tunti puudust — toiduainetest, riietest jne —, oli kõigis ometi tohutult energiat ja raugematut tahet elu uuesti üles ehitada, töötada, uusi väärtusi luua,“ kirjutas Linda Tanni. „Milline rõõm oli, kui kusagilt kellegi tuttava tuttava kaudu õnnestus saada tükike sitsi või bembergi, et endale kleit valmistada! Kahest pearätikust võis aga oivalise pluusi õmmelda.“
Tööstuskaupu — riiet, sukki, jalanõusid — sai vastavate talongide eest osta Tallinnast. Kui Linda Tanni ja tema paar naiskolleegi Tallinnast jalanõusid ja kangast ostmast tagasi jõudsid ning raudteejaamast teatri poole suundusid, möödus neist patrulliv sõdur, püss seljas ja valge lint ümber varruka. Sõnagi lausumata haaras ta Linda Tanni kohvril, kus olid ülejäänud raha ja talongid, sangast. Nii Tanni kui teised näitlejad pistsid täiest kõrist röökima. Sõdur kohkus sellest hirmsasti ära, laskis kohvri lahti ja katsus, et kuhugi lähema maja taha varjule sai. Linda Tanni sel õhtul aga läbi varemetes linnaosa oma Puiestee tänava koju minna ei julenudki, vaid veetis öö külmas ja kõledas teatrimajas.
Lavastajate hulgas, kelle käe all Linda Tannil Vanemuises töötada tuli, oli ka legendaarne Kaarel Ird. Tema lavastuste kohta kinnitas Linda Tanni, et need olid nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saanud. Ja selles kaoses, maailmaloomise segaduses pidi näitleja esietendusel oma parima andma! Linda Tannil tulid enda sõnul Irdi lavastustes osad kõige paremini välja siis, kui lavastajal oli palju tegemist teiste osalistega ja teda algusest peale omapead jäeti.
Ird ja Kaidu
Kuigi Ird täpsema väljatöötluseni eales ei jõudnud, oli tema lavastuste ideoloogiline telg alati tugev ja kindel, nii et selle kandi pealt talle kunagi midagi ette heita ei saanud. Ikka lõi ta teisi teatreid 4:0, nagu ta ise tavatses öelda. Epp Kaidu seevastu oli Linda Tanni sõnul väga leidlik, fantaasiaküllane ja osava käega lavastaja, filigraanne misanstseenide sepistaja ning suur meister teoste psühholoogilise lahkamise alal. Kui Kaidu lavastus jõudis juba valmimisjärku, ilmus tavaliselt ootamatult saali Ird ise ja pani lavastusele õiged rõhud.
Laulja hääle säästmisele toona keegi tähelepanu ei pööranud. Linda Tannil oli suur hääleulatus, ent tämbrilt oli ta ikka sopran. Paraku tuli tal teatris laulda vaheldumisi lüürilis-koloratuurset Paminat Mozarti „Võluflöödist“, dramaatilist Cio-Cio Sani „Madame Butterflyst“ ning ultraaldi ulatusega vürstinnat Dargomõžski „Näkineiust“. See oli täielik hääle ruineerimine, teiste sõnadega kuritegu laulja suhtes. Isegi ühes arvustuses märgiti õigustatult, et laulja häälepaelad ei ole mitte hobuse nahast, mida vajaduse ja soovi korral võib venitada ükskõik mis suunas. Ent hääled pidasid vastu nii Linda Tannil kui ka kõigil teistel lauljatel, iialgi polnud virisemist, et hääl on ära või väsinud.
Rännukihk ja seiklushimu olid Linda Tannil lapsest saadik veres. Esimene reisimisvõimalus tekkis tal aga alles 40-aastasena ehk 1950. aasta suvel. Sõit viis Kaukaasiasse Pjatigorski puhkekodusse. Seda reisi Gruusia sõjatee külastamisega pidas Linda Tanni elu kauneimaks. Vaatamata sellele, et puhkajate seltskonnas räägitavat vene keelt Linda Tanni ei mõistnud, hakkasid ekskursioonijuhid, lugenud Tanni ankeedist, et tegu on näitlejaga, omavahel võistlema õiguse pärast Tanniga vestelda(!), ta esimesena sihtkohta juhatada ja pildistamisel tema kõrval istuda. Näitlejannat hakkas see kõik lõpuks tüütama. Ta tahtis üksi looduses, mägedes viibida ning hakkas ette võtma pikki matku tundmatutesse paikadesse. Kord oleks see lõppenud talle väga kurvalt. Peštu mäel okastraadiga piiratud maa-alal sattus ta ootamatult kuulirahe alla. Kes, mida ja miks lasksid, seda Linda Tanni teada ei saanudki, ent liikumatult ebamugavas poosis lesida tuli tal kaks tundi: alles siis laskmine lakkas.
Fotod päästsid
Teine pikem reis viis Linda Tanni Musta mere rannikule Suhhumi, kolmas 1952. aastal läbi Moskva Taškenti, Ašhabadi ja Krasnovodskisse. Rongisõidul Kesk-Aasiasse hakkasid militsionäärid kontrollima Linda Tanni ja ta sõbranna dokumente, need, nagu selgus, olid aga varastatud. Lisaks dokumentide nõudmisele hakati Tannilt pinnima, miks ta oli teel pildistanud ning kuhu ja miks ta üldse reisib. Viimases hädas võttis Tanni appi kaasa võetud fotod oma rollitäitmistest: Lisa, Tatjana, Halka, Aida, Tosca, Cio-Cio San jt. Miilitsatöötajad jäid vahtima, suud-silmad imestusest lahti, ja vähe puudus, et oleksid palunud vabandust tülitamise pärast.
Rollifotod päästsid Tanni ja ta samuti näitlejast sõbratari Marta sel reisil veel mitmest täbarast olukorrast. Taškendi hotellides polnud näiteks vabu kohti ning ainus võimalus oli otsida peavarju sealsest teatrist. Lisaks toakese kasutamise võimalusele said eestlannad pärast „pildinäituse“ korraldamist tasuta ja juhtkonnaloožist vaadata “Fausti” etendust, mille piletid olid välja müüdud. Ka Ašhabadi hotellis öeldi vabad kohad puuduvat, kuid ilmselt loodeti nii väites lihtsalt altkäemaksu saada. Sealgi aitas Tannit tema ooperilaulja kutse.
Linda Tanni lühike resümee oli: “Kummaline, et kõikjal mujal, kus ma end ooperilauljana esitlesin, pälvisin ma lahkust ja lugupidamist, ainult Vanemuise teatri juhtkonna silmis olin ma absoluutne null, kes isegi inimväärset kohtlemist ei pälvinud!”
Kesk-Aasiast naasid Tanni ja ta sõbranna vastakate muljetega. Ašhabadi suveaia laeta kontserdisaalis hilisõhtul toimunud kontserdilt saadud muljed olid ülevad. Ülal kõrgusid lõunamaa tintmust taevas ja loendamatud kahvatud tähed, üle seina rippusid lõunamaa puude oksad, õhk oli jahe ja värske. Rahvalaule ja -tantse, esitas viieliikmeline keelpillide orkester, mille ilusates rahvariietes liikmed käsitlesid oma instrumenti virtuoosselt ning olid võimelised esinema ka solistina. Ülekaalu jäid paraku siiski negatiivsed reisielamused: tolm, liivatuisk, tappev kuumus, lisaks sellele veel ametnike kahtlustav suhtumine inimeste suhtes, kelle ainus soov oli kohalike vaatamisväärsustega tutvumine.
„Imelikud kombed olid neil seal Aasias: kui kelleltki midagi küsima läksid, kuulas ta su eelkõige üle kui kurjategija või salakuulaja, ja kui veendus, et tegu pole siiski riigireeturiga, alles siis suvatses vastata, et küsitud paika pole kuulnud või veel hullem — ei ole olemaski,“ kirjutas Linda Tanni. „Nii kaugele pidime sõitma, nii palju viletsust nägema, et alles siis õigesti mõista ja aru saada, kuivõrd hea on meil elada oma kallil armastatud kodumaal — meie Eestis!”
(Järgneb)
i
MADIS MÄEMETS
