Sellel pühapäeval tähistatakse vanavanemate päeva. Kümme aastat tagasi otsustas riigikogu 81 poolthäälega vastu võtta otsuse lisada see igal septembrikuu teisel pühapäeval peetav pidupäev riiklike tähtpäevade hulka.
Selle päeva tähistamise eesmärk on teadvustada vanavanemate olulist rolli, kuid loomulikult on see kena põhjus, miks pühapäeva hommikul pannkooke küpsetada ja külla minna.
Elutõed selgeks
Pole tänavune aasta kerge olnud kellelegi. Eriti vanaemadele ja vanaisadele, kellel niigi laste ja lastelaste pärast pidevalt mure. Ei tea ju kunagi, kas lastel ikka kõht täis, miks peab küll nii palju tööd tegema ja ehk mahuks sinna niigi täis kõhtu veidikenegi tordikest …? Nüüd muretsevad vanaemad ja vanaisad lisaks veel selle pärast, kas koroonaviirus lubab lapselapsi rohkem külla tuua või mitte.
Mul on elus vanavanematega vedanud. Suuresti sellepärast, et saan nendega endiselt koos olla. Juba väikesest peale noppis ema minu kui suure eluõie kimpu ja viis ikka vanaema ja vanaisa juurde. Aastaid nende juures eladeski õppisin peamised elutõed varakult selgeks.
Mäletan, et vanad rahvalaulud sain selgeks juba vähemalt viieaastaselt, mil vanaemaga maale läksime. Vana loksuv buss kolistas küll pool Põlvamaad enne läbi, kui viimaks kohale jõudis, kuid maaleminekul oli oma võlu: vanaema ostis alati turult maisipulkasid ja Komeedi komme. Ja kõige lõbusam osa oli üles otsida post number 8, kust bussid endiselt maale lähevad. Mõned asjad ei muutugi. Igatahes tuli pärast bussilt mahaminekut üksjagu üle põllu kõmpida, et maamajani jõuda. Selle ajal sain vanaemaga selgeks kõik laste- ja rahvalaulud, mida ta vähegi teadis. Lisaks sain teada, et hunti ei tohi kunagi hundiks nimetada, sest muidu hunt tuleb. Selle, kuidas sõna susi õigesti käänata, õpetas filoloogist vanaema mulle ka juba varakult.
Suvel, mil mind, nagu teisigi linnalapsi, maale asumisele saadeti, sain tihti kaasa võtta hamster Paksu. Must, nimele kohaselt pontsakas hamster, kelle pidin transportimiseks purki panema. Suure tööna tuli enne purgi pehme kaane sisse hiiglaslikud õhuaugud teha ja võilillelehti korjata, et Paksul ikka midagi süüa oleks. Siis võisin rahus lemmikuga maale minna.
Vanaisa õpetas mulle teistsuguseid elutõdesid. Näiteks seda, et õunu peab sööma, sest nendes on tervis. Muide, iga kord, mil vanaema ja vanaisa juurde lähen, ootab endiselt kausis hunnikus lahtilõigatud õunu. Kuid peale tervisliku toitumise, õpetas vanaisa mulle ka kalapüüdmist (üldse ei hakanud külge), puutööd (ammugi mitte) ja mesilaste pidamist (ärge isegi küsige …). Tema usinate käte all valminud puidust mänguasjad ja nüüd suur osa mu kodusisustusest elab juba kümmekond aastat ilma ühegi kriimuta.
Kui noorem olin ja päeva peale aeg-ajalt üksinda koju jäin, oli vanaisa esimene, kes töölt tuli. Päev läbi onni ehitades ja üllatusmuna tegelastega mängides olin juba nõnda tüdinud, et sundisin hommikul vara tööle läinud vanaisa vaatama oma laua alla ehitatud onni, ostlema vannituppa omaalgatuslikult tekkinud poes või lõikama hunnikuteviisi õunu. Siis võis vanaisa jälle midagi parandama või värvima minna ja õhtuti pidime kindlasti „Kodus ja võõrsil“ ära vaatama.
Harjumus lugeda
Vanaema kasvatas minus juba varakult harjumuse lugeda. Raamatud olid ja on siiani meie pere üks suuremaid väärtusi. Muidugi on nutiajastu oma töö teinud ja isegi vanaema tunnistab, et päris kõiki raamatuid enam lugeda ei jõuagi. Ent kui maal veetsin ma aega „Tähekeste“ ja teiste lasteajakirjade sees, siis linnas tutvusin ma „Karupoeg Puhhi“ ja „Bullerby lastega“. Paljudega isegi vinüülidel, millel oli mu lapsepõlves väga oluline koht.
Vanaemalt on ilmselt kaasa saadud ka keskmisest suurem huvi keele ja kirjanduse vastu. Mäletan, et kui enne ülikooli astumist teatasin uhkelt, võib-olla isegi pisut provotseerivalt, et tahan kehalist kasvatust õppima minna, vaatas vanaema mulle vaid otsa ja küsis, kas ma olen kindel, et eesti keel see õigem pole. Pidi ta ju tundideviisi istuma mu (taas omaalgatuslikult, hiljem sain kõvasti pahandada) laua küljele tekitatud tahvli ees, kus ma üritasin talle õigekirja õpetada.
Muide, minu vanaema on eluaeg panustanud ülikooli raamatukokku. Pole siis ime, et kõigil mu toa riiulis olevatel raamatutel olid reeglitele vastavad sildikesed, kus kirjas autor, pealkiri, kirjastus ja muu vajalik info. Ja te ei arva eluski ära, kui palju kordi perekond mu raamatukogust laenutama pidi.
Nüüd, suurema, vanema, ja loodetavasti targemana, pean tihtilugu endale tuhka pähe raputama ja tõdema, et nutiajastu, kasvav tööpõld ja tempo on need, mis sunnivad mind kaugel olema oma perest ja lähedastest.
Sest kui ema juba mitmes kord peab meelde tuletama, et ka vanaema juures peab ära käima, hakkab ikka süda valutama küll. Ja ehk tasukski pühapäeval vanavanemate juurde minnes meenutada, et neid tuleb meeles pidada kogu aeg. Koroonaajal paluti, et helistaksime oma lähedastele. Ehk on see oskus ja harjumus, mis tuleks sisse susata igasse päeva. Ilusat saabuvat vanavanemate päeva!
KERTTU-KADI VANAMB,
Vooremaa peatoimetaja kt
