1938. aastal, kui olin laps, oli meie perele tellitud tol ajal ilmunud noorsooajakiri Viiking. Lugesime huviga seal ilmuvaid jutustusi. Mulle jäi meelde, et seal oli ka üks lugu Oskar Lutsu “Kevade” tegelastega. Alapealkirja järgi olid need seniavaldamata Joosep Tootsi lood kirja pandud vanameister Oskar Lutsu jutu järgi.
Järgnevalt lühendatult, mis neis lugudes kirjas oli. Kõigepealt jutustati sellest, kuidas poisid Tootsi punase “maakeraga” kuuli auku ajamist mängisid. Selle maakeraga oli Toots varem selgitanud, miks tema head tuttavad indiaanlased just nimelt punanahksed on. “Vaat sellepärast, et nad käivad seal maakera allpool, jalad ülespidi Aga siis valgub ju veri pähe, millest tulebki indiaanlaste punane nahk.”
Küsimusele, mispärast pole siis ka valged Ameerika asunikud punased, seletas Toots, et need pole veel nii kaua viibinud peaga alaspidi. Aga oodaku nad ainult, varsti tulevat aeg, kus nad kõik on ühtemoodi punased nagu porgandid. Mine siis tee vahet, kes on indiaanlased, kes valged.
Kaubaproov küünte peal
Juttu oli ka sellest, et umbes nädal aega enne lihavõttepühi ilmus Toots kooli eriliselt tähtsa näoga. Kui hakati otsima selle lähemat põhjust, nähti, et Tootsi sõrmeküüned olid värvitud ja läikisid ilusasti. Iga küüs oli eri värvi. “See on kaubaproov,” seletas Toots. “Kui soovite, võite osta minu käest munavärvi.”
“Sul on nüüd tore,” arvas Tõnisson, “pole tarvis pühadeks mune värvidagi. Ja munasöömise asemel võid päkka imeda.” Mille peale Toots ei jäänud võlgu: “Sina, Tõnisson, muidugi muud ei mõtle kui söömisele. Kui tahad, võin sulle kinkida ühe pudeli värvi, tõmba seapekile peale!”
Et kellelgi polnud munavärvi ostmise vastu erilist huvi, siis oli Tootsil veel ainukeseks lootuseks jäänud Kiir. Temal kui jõukal “antvärgi” lapsel oli ikka mõni kopikas raha taskus. Kui Kiir juba lõpuks oli peaaegu andmas oma nõusolekut munavärvi osta, lisas Toots äkki juurde: “Peale muu võid sa selle kollasega siin endale tedretähne veel juurde teha.”
Selle peale tõmbas Kiir solvunult moka viltu ja sõnas: “Sa, Toots, värvi ise ennast punanahaks, kui tahad.”
Kes teab, kuidas see nüüd juhtus, aga korraga nähti, et Kiire ninaots oli roheline. “Mis sa, narr,” manitses Toots, “tükid värvi nuusutama. Nüüd muidugi mina jälle süüdi.” Lepituseks kinkis Toots aga veel järgmisel vahetunnil Kiirele ühe pudeli, milles ta ütles olevat kirju värvi.
Miks köster sügisel heaks muutus
Köster, nagu teada, polnud just väga sõbralik mees. Ainult sügisel, kui koolid algasid, oli ta headus ise. Siis oli nimelt köstril poistest palju abi oma aia- ja põllutööde juures. Ja kes siis poistest ei tahtnud kartulivõtmisel osaleda, eriti just selle lõbu pärast, mis noppimise juures sai.
Niikaua kui köster oli ligidal ja juhatas töid, arenes asi võrdlemisi igavalt. Ainult siit-sealt lendas vahel mõni kartul kellelegi pähe, kuna viskajat keegi ei teadnud. Ühel momendil aga tuli kuskilt kartul lennates ja potsatas vastu köstri kõhtu. Köster muutus nüüd näost päris siniseks. Ta kokutas veidi, enne kui suutis vihaselt kärkima pista. Paistis, et kui nüüd taevast tuld ja tõrva sadama ei hakka, siis sünnib see ainult sellepärast, et siin asub köstri kartulimaa.
“Oi, teie jõledad olevused küll,” käratas ta, “ütelge kohe, kes viskas!”
Lühikest aega kestis vaikus, ja siis sündis see, mida keegi poleks võinud uskuda.
“Mina viskasin,” kõlas Tootsi hääl selgelt ja valjult.
Köster oli sellest ootamatust pihtimisest nii hämmastunud, et küsis õige vaikselt:
“Ja mispärast sa siis viskasid niiviisi? Ütle mulle.”
“Läks käest lahti,” vastas Toots, “tahtsin visata korvi, aga hoog oli liiga suur, läks üle korvi…”
Kui köster järgmisel päeval käsutas poisid õunapuude okstelt sammalt maha kraapima, näitas Toots selle töö juures üles erilist agarust. Ta ronis ikka kõige kardetavamatele kohtadele, kuni äkki ühe kõige suurema õunapuu oksaga all maas oli. Köster oli muidugi hirmus pahane, ent Toots arvas, et nüüd olevat hoopis parem võimalus oksa samblast puhastada.
Nagu mäletame “Kevadest”, külvas Toots köstri peenardele segamini igasuguseid seemneid. Sellest, kuidas peenar hiljem välja nägi ja mis köster asjast arvas, kuulis Toots suvisel vaheajal kellamees Liblelt. See jutustas:
“Tulen ühel pühapäeval kellatornist alla, et koju minna, siis näen, et Julk-Jüri seisab aias peenarde vahel nagu nui. Siis märkab teine mind ja kutsub lähemale.
“Vaata sina, Lible,” ütles,ta, “mis asi see siin peenral küll võiks olla?”
Vaatan tõesti, üks taim on porgand mis porgand, aga sealsamas kõrval on kurgilehed, siis jälle üks redisepealis, aga siin ajab ennast hernes püsti.
“See on vist segajuurvili,” ütlesin mina. Ja arutasin edasi: “Aga kui nii võtta, kust teab siis pisike seeme üldse, milleks ta peab kasvama.”
See vastus muidugi ei rahuldanud köstrit.
Praegu on köstri peenar aga nagu palverändamiskohaks, kogu ümbruse rahvas käib imetlemas tema nn “segajuurvilja”,” lõpetas Lible oma jutustuse.
Tiitus meenutas nende lugude sündi
Kuidas need “Seniavaldamata lood” tegelikult valmis said ja trükki jõudsid, saame selgeks Oskar Lutsu hea sõbra Romulus Tiituse meenutustest, mis on kirjas raamatus “Mälestusi Oskar Lutsust” (lk 287).
“Kord 1938. aasta lõpupoole tegi noorsooajakirja Viiking omanik mulle ettepaneku, et püüdku ma mõjutada Lutsu, et ta kirjutaks ajakirja jaoks mingi uue pala, kus oleksid “Kevade” ja “Suve” tegelased. Või sellest, mis juhtus “Kevade” ja “Suve” vahelisel ajal. Lubas Lutsule honorari, mida ta nõuab, minule aga “sokutamise” eest 50 krooni. Luts oli kohe nõus, istus kirjutuslaua taha, veeretas tükk aega pliiatsit näpu vahel, vaevas pead. “Mis seal juhtus? Ja kus mina tean, mis seal juhtus. Kõike võis juhtuda!” Viskas siis pliiatsi lauale, pajatas: “Tead mis – mina ei viitsi sellega enam tegelda, kirjuta sa ise, las läheb pealegi minu nime all. Aga enne, kui loo ära annad, näita mulle…”
Veidi hiljem sõnas: “Ah tühja, pole vajagi mulle näidata. Õige asi! Ma ei usu, et sa seal päris prahti kokku veeretad.”
Mul oli küll kavatsus oma “Lutsu loomingut” autorile esitada, kuid saatuse tahtel ei saanud ma Lutsu parajal ajal kätte ning lugu ilmus Viikingis, ilma et “autor” ise seda oleks saanud enne läbi lugeda.
Hiljem, kui olin Lutsule rikkalikku honorari ära viimas, sõitles ta mind kurjalt: seal polevat küll midagi halba, aga vurle olevat ma ikkagi, et viisakusreegleid hülgasin.”
i
ARVI LIIVA
