On teada, et Saksa okupatsiooni ajal välja antud “Kevades” on tehtud mõningaid kärpeid. Pean tunnistama, et see Saksa okupatsiooni ajal pehmetes kaantes sasijuukselise Kentuki Lõviga ilmunud “Kevade” sai kohe üheks minu lemmiklugemisvaraks. Ta oli ka minu esimene “oma “Kevade” raamat”. Varem oli mulle seda isa ette lugenud raamatukogust laenutatult toodust.
Pedagoog ja kirjastustöötaja Paul Ambur jutustab oma mälestustes kärpimissaagast päris elavalt. “Saksa okupatsiooni ajal kohtasin ma tihti kirjanik Oskar Lutsuga. Töötasin siis Tartu Eesti Kirjastuses. Kirjastuses oli plaanis välja anda Oskar Lutsu varem ilmunud teoste kordustrükke. Algust tehti “Kevadega”. Tol ajal kehtiva korra järgi tuli kirjastatava teose käsikiri saata Tallinna Haridusdirektooriumi (nii nimetati tolleaegset haridusministeeriumi) kirjastusametile avaldamisloa saamiseks. Tükiluba tuli.”
Maha oli tõmmatud lõik üheksandast peatükist
“Kevade” üheksandast peatükist oli aga maha tõmmatud lõik: “Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgneva orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud, aga seegi oli tema peale nii suurt mõju avaldanud, et ta leppimata sakslaste vaenlaseks sai.”
Kolm lõiku alamal oli lausest “See oli Tõnisssonile, kellel nende kui sakslaste vastu juba isegi viha oli, liig” viimane osapool välja jäetud. Kärpeid oli tehtud ka kihelkonnakooli poiste ja kirikumõisa noorhärrade võitluse kirjelduses.
Kirjastusel oli valida, kas trükkida “Kevade” autori loal vastavate kärbetega, või jätta see hoopis välja andmata. Toimetus lootis siiski autoriga kärbete osas kokku leppida, tundes Oskar Lutsu kui lepliku iseloomuga, vaikset ja vähenõudlikku meest.
Seekord kujunes olukord esialgu vastupidiseks. Kui kärbitud kohti Lutsule näidati, kargas see vihaselt püsti ja hüüdis:
“Tohoo pele! Ja seitse sinist sarvikut! Mida see minu Tõnisson siis sakslastele nii kurja on teinud, et teda nõnna kohitsetakse! Ma pole “Kevade” kordustrükkides ühtegi tähte muutnud. Olen arvamusel, et iga minu teos peab jääma selliseks, nagu mina selle loonud olen. Iga kirjanduslik teos on ühtlasi ka kultuuriline dokument, aja ja olude saadus, mida ei tohi võltsida. Selline kärpimine on aga teose võltsimine.”
Autor oli väga vihane
Edasi seletas Oskar Luts toimetusele kuidas ta oma esikteost oli mitu aastat kirjutanud, paar aastat viimistlenud, ega lõiku kaalunud ja lihvinud ning siis kaua aega kirjastust otsinud küll Tallinnast, küll Tartust. Keegi polevat tahtnud. Kellele olevat autor olnud tundmatu, kellele teos nõrk, kellele ei pakkunud see küllalt esteetilist elamust.
“Olen temaga vaeva näinud. Pidasin teost heaks ja huvitavaks. Võtsin apteegist palga arvelt viiskümmend rubla avanssi ja lasksin ta oma kuluga “Postimehe” juures trükkida. Kõik kiitsid teose heaks ja nüüd tuleb keegi tundmatu frits ja hakkab seda kärpima.”
Luts ja kõik toimetuse liikmed vaikisid selle peale nördinult.
“Mis me siis teeme? Kas jätame teose välja andmata?” küsis üks toimetuse liige.
“Ega narride pärast sõit seisma jää,” arvas Luts juba rahunenult. “Hea, et niigi läks. Nad oleksid võinud kustutada kogu parunipoiste peksuloo ja lahingu kirikumõisa koolipoistega. Siis oleksime olnud palju täbaramas olukorras.”
Ta luges hoolega kärbitud koha läbi ja ütles: “Ah, las läheb niisamuti! Kes ei tea, ei saagi aru, et siit midagi kärbitud on. Terve saksapoiste peksmise lugu jääb ju ikka sisse. Südame ajab täis küll, kui näed, kuidas tääk lüüakse hoolimatult su vaimse lapse keresse.”
Nii oli “Kevade” kordustrüki väljaandmine ülalmärgitud kärbetega otsustatud.
Kirjatus kasutas juhust ja tegi sellest enneolematult suure tiraaži 34 000 eksemplari, see oli üle kolme korra rohkem, kui eelmise viie trükiga kokku oli ilmunud.
i
ARVI LIIVA
