Eelmise nädala Vooremaas ilmunud artikkel „Põltsamaalt pealinna bussiga ei saa“ kirjeldab Põltsamaa ühistranspordis toimuvat taandarengut.
Kahjuks on siinse ühistranspordi olukord halb juba pikemat aega ning lahendusi pole kuskilt paista.
Põhjuseid, miks kaugliinide bussid Põltsamaale sisse keerata ei soovi, on mitmeid. Üks neist on kahtlemata tõsiasi, et Põltsamaa Selveri parklas asuv bussijaama laadne toode on vedajate jaoks selgelt ebamugav peatumiskoht. Vedajate vahel käib tihe konkurents ning võidab see, kes suudab pakkuda kiiremat, mugavamat ja odavat bussiühendust.
Lisaks bussifirmade omavahelisele konkurentsile konkureerivad Tallinna-Tartu bussiliinid ka samasuunalise kiire ja mugava rongiühendusega. Seega on mõistetav, miks Tallinna-Tartu bussid Põltsamaale tulla ei taha ja Puhu ristis peatumisi pidevalt vähendatakse.
Siiski on Põltsamaa lubamatult kaua seda hääbumist passiivselt kõrvalt vaadanud.
Nüüd, kus kavandatakse Tallinna-Tartu maantee Põltsamaa ümbersõitu, on tagumine aeg küsida, milline on Põltsamaa tulevikutranspordi visioon? Meid ei vii edasi heietamine teemal, kui palju busse kunagi Põltsamaa kesklinna sisse keeras. Meil on vaja mõelda, kuidas me tulevikus liikuma pääseme.
Ajal, mil riigi tasandil on transpordi ja liikuvuse arengukava koostamine alles pooleli, on Põltsamaal käed rüpes istudes oht korrata Mäo ja Kose juhtumeid. Uuest riiklikust arengukavast võib küll loota senisest terviklikumaid ja läbimõeldumaid lahendusi, kuid Põltsamaa jaoks võib see jääda lihtsalt liiga hiljaks.
Enne kui Tallinna-Tartu ümbersõidu projekt on kivisse raiutud, tuleb läbi mõelda:
– kuidas tagada kaugliinibussidele võimalikult kiire ja mugav peatumisvõimalus uue Tallinna-Tartu maantee ääres (välistada tuleb uue Mäo bussijaama fopaa kordumine),
– kus ja milline saab olema Põltsamaa transpordisõlm, kus kohtuvad kaugliinid, „pargi ja sõida“ parkla ning erinevad olemasolevad ja tuleviku kergliiklusvahendid,
– milline sissesõidutee (Pajusi mnt või Jõgeva mnt) võimaldab kahesuunalise elektrisõidukite (või isesõitva bussi) tee ehitamist Põltsamaa keskusest kuni transpordisõlmeni.
Kuigi neljarealist maanteed on pikisilmi oodatud, näitavad Tallinna pool tehtud arendused seda, et uue tee äärde jäävate kohtade ühistranspordiühendused kaovad või muutuvad vedajate jaoks talumatult ebamugavaks. Põltsamaalastel on nüüd võimalus teiste vigadest õppida ja mitte jääda käed rüpes teerulli ootama. Peab olema võimalik teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad alles. Ehk et kavandatavad magistraalid peavad looma paremad liikumisvõimalused ka neile, kes ise autoga sõita ei saa või ei taha. Seda enam, et riiklikud tulevikuvisioonid hakkavad üsna pea kindlasti rääkima sellest, kuidas vähendada autostumist, integreerida erinevaid transpordiliike ja luua tarku ning terviklikke lahendusi.
Kõiki autostumisega kaasnevaid probleeme ei ole mõtet siinkohal loetlema hakata, kuid üht neist – laste rasvumise teemat – puudutas Irja Lutsar laupäevases Postimehes ilmunud intervjuus.
KAIDE TAMMEL
