2004. aastal võeti koos Eestiga Euroopa Liitu vastu kaheksa uut Kesk- ja Ida-Euroopa riiki ning 2007 lisandus neile veel kaks. Hiljuti avaldatud PwC uuring analüüsib, kuidas on Euroopa Liidu nn uutel liikmesriikidel läinud.
Kas Euroopa Liit on meid rikkamaks teinud?
Aastatel 2004–2010 on Euroopa Liit toetanud 10 uue liikmesriigi majandust kokku enam kui 70 miljardi euroga, mis on ühest küljest küll väga kopsakas summa, aga võrreldes näiteks Kreeka abipaketiga ei tundugi teab mis suur raha.
Selle aja jooksul kasvas uute liikmesriikide majandus kokku üle 30 protsendi (keskmiselt 3,8 protsenti aastas) ja vanade oma alla kaheksa protsendi (keskmiselt 1,1 protsenti aastas). Kui aastal 2004 moodustas uute liikmesriikide ostujõuga korrigeeritud
Euroopa viiele rikkamale on kõige lähemal Sloveenia, aga ka neil läheb praeguse tempoga vanade liikmesriikide kinnipüüdmiseks kümneid aastaid aega. Me ei saa kunagi teada, milline oleks kasv olnud ilma Euroopa Liiduta, aga on väga tõenäoline, et paljud teed oleksid jäänud ehitamata, joogivesi puhastamata ja põllud sööti.
Kes kui palju on saanud?
Euroopa Liidu 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim Euroopa Liidu “ühiskassasse” sissemaksja on Saksamaa, kellele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia — neljakesi maksavad nad kinni umbes 80 protsenti kogu “peolauast”. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad – Euroopa Liidu rahade abil kasvav uute liikmesriikide majandus võimaldab ühtlasi tänuväärse turu Lääne-Euroopa ettevõtetele.
Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab.
Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad — kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad Euroopa Liidult rohkem raha kui Eesti (viimaste puhul on see küll osaliselt põhjendatud EL institutsioonide ülalpidamisega seotud kuludega).
Võrrelduna
Millele raha on kulutatud?
Võib julgelt väita, et kõige suurem osa Euroopa Liidust uutesse liikmesriikidesse voolanud rahast on asfalti valatud. Kümnest suuremast Euroopa Liidu kaasfinantseeritud projektist üheksa on seotud transpordi ja teedeehitusega. Poolas ja Ungaris on Euroopa Liiduga liitumisest alates kiirteede hulk enam kui kahekordistunud. Eestis on seni kahjuks EL abiga ehitatud vähem maanteid kui kusagil mujal, kuid loodetavasti paraneb olukord lähitulevikus, kui töösse läheb Tallinna –Tartu kiirtee projekt.
Lisaks transporditaristule on suur hulk raha kasutatud keskkonnakaitse alastele projektidele, näiteks veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisele. Ungaris, Poolas ja Slovakkias on üle kolmandiku kõigist toetustest läinud põllumajandusele (Eestis on põllumajandustoetuste osakaal 24 protsenti ehk protsentuaalselt vähem kui kusagil mujal). Eesti ja Leedu eristuvad teistest sellega, et ligi pool kogu avaliku sektori investeeringutest tehakse Euroopa Liidu toetuste abil — enamikus ülejäänud uutes liikmesriikides jääb toetuste osakaal investeeringutest alla 20 protsendi.
Kuidas paistab Eesti võrdluses teiste uute liikmesriikidega?
Tingituna 2008.-2009. aasta sügavast majanduskriisist, on Eesti majanduskasv alates Euroopa Liiduga liitumisest kuni tänaseni jäänud väiksemaks kui enamikul ülejäänud uutest liikmesriikidest. Samas tuleb arvesse võtta, et hulk kiire majanduskasvuga aastaid jäi Euroopa Liiduga ühinemise eelsesse aega — alates üheksakümnendate algusest on Eesti
Lisaks tõhusale Euroopa Liidu toetuste kasutamisele paistab Eesti silma väga eduka toetuste taotlemise poolest: Eesti taotluste aktsepteerimise protsent on uute liikmesriikide hulgas üks kõrgemaid ja ületab ühena vähestest EL keskmist. Kahtlemata näitab see vastavate ametnike head tööd. See on eriti oluline, arvestades asjaolu, et järgmisel eelarveperioodil (2014–2020) plaanib Euroopa Liit suurendada selliste fondide osakaalu, millele saavad võrdsetel alustel konkureerida kõik liikmesriigid, st ühelegi riigile ei ole nendest fondidest mingit protsenti garanteeritud.
Oodatult eristub Eesti teistest uutest liikmesriikidest ka vähese korruptsiooni, lihtsa maksusüsteemi, internetiseerituse ja inimeste aktiivsuse poolest — neid häid omadusi ei saa aga vist Euroopa Liidu teeneks pidada.
Kas meil on moraalne kohustus Kreekat aidata?
Võttes arvesse asjaolu, et Eesti on aastate jooksul Euroopa Liidult väga palju saanud, tekib õigustatud küsimus, kas meil oleks eetiline keelduda abistamast hätta sattunud Euroopa Liidu liikmesriike, nagu näiteks Kreeka.
Minu hinnangul on meil kindlasti moraalne kohustus aidata kaasa selliste pikaajaliste lahenduste otsimisele, mis muudaksid Euroopat tugevamaks ja tema ressursside juhtimist tõhusamaks. Kunagi, kui oleme kümne rikkama riigi hulgas (sealt jookseb hetkel piir maksjate ja saajate vahel), võib meil tekkida moraalne kohustus aidata endast tagapool olijaid. Samas pole ei Eestil ega ühelgi teisel Euroopa riigil moraalset kohustust maksta jooksvalt kinni kellegi ebaefektiivset ja pillavat riigijuhtimist. Loodan väga, et Euroopa Liit leiab pikaajalise lahenduse, kuidas laristajaid ohjeldada, ilma et “klubikaaslased” nende arveid kinni peaksid maksma.
Loomulikult võime me kõik Euroopa Liidu liigse bürokraatia ja saamatu ühtse välispoliitika kallal lõputult hambaid teritada. Ükski organisatsioon ei ole täiuslik, aga loodan väga, et Euroopa Liit saab oma raskustest üle ja kestab veel mitmeid-seitsmeid aastaid. Paremat valikut Eestil lihtsalt ei ole.
PwC on üks maailma suuremaid ärinõustamisettevõtteid, mis tegutseb 154 riigis. Ago Vilu artikkel tugineb PwC sõltumatul analüüsil Euroopa Liiduga liitumise mõjude kohta Ida-Euroopa riikides.
i
AGO VILU, ärinõustamisettevõtte PwC Eesti juht
