Käisin möödunud nädalal karjäärikuu raames koolilastele oma tööst rääkimas. Viimastel kuudel on seda juhtunud mitu korda, seepärast on kontrast eriti tuntav.
Astusin väikese kooli uksest sisse ning õpetaja suunas mu 6. klassi ette. Õpetaja palvel pidin oma ettekandes keskenduma sellele, kes on ajakirjanik ja kuidas ta oma igapäevases tööelus kedagi mõjutab; ning vastupidi, kuidas maailmas või kodulinnas toimuv ajakirjanikku mõjutab.
Ajakirjandus mõjutab. Pole harvad juhud, mil leheveergudel on sunnitud poliitikuid ametipostilt tagasi astuma või asutud prohvetlikult ennustama tulevasi ministreid. Ajakirjandus elab koos inimestega ja inimeste sees, tahame seda või mitte.
Kui õpilastelt küsida, mida ajakirjanik teeb, tuleb vastuseks alati üks: „kirjutab.“ Kui küsida, et kellele või milleks, jäädakse tihtipeale jänni. Mõni julgem tihkab öelda, et info andmiseks või avalikkuse teavitamiseks.
Minu 6. klassis peetud ettekande lõpus esitati küsimus, millesarnast ma ei osanud isegi oodata. „Teate, ma olen lugenud, et Katrin Lustil on palju kohtugeisse. Palju teil on?“ Seejärel pöördusid kümmekond unist nägu märksa põlevamate silmadega minu poole. Mis siis, et olin 20 viimast minutit keskendunud lugudele, kus õpilased said suuresti minu üle naerda ja mis võinuksid ka kõige skeptilisemas lapses tekitada vähemasti pisukest huvi ajakirjanikuameti vastu.
„Mitte ühtegi,“ sõnasin vastuseks. Nii õpetaja kui ka õpilaste silmist peegeldus sügav pettumus ja viimnegi huvi näis kaduvat.
Alles hiljem hakkasin mõtlema, kas kohtukutsete arvu järgi hinnataksegi tänapäeva ajakirjanikku? Kas see teebki tänapäeval ajakirjanikust selle õige? Kas kohtukutseta ajakirjanik ei tee oma tööd südamega või õigesti? Kas ainult see, kellele hiljem kohtukull otsa vaatab, kirjutab tõtt? Kas sellised ühiskonnas kulutulena levivad arusaamad ei sea tõsiselt ohtu vaba ja kvaliteetset ajakirjandust?
Sellele vastukaaluks astusin vaid paar nädalat varem gümnaasiumiõpilaste ette, kellel oli vähemalt pisikenegi huvi ajakirjanduse vastu olemas. Kui 6. klassi õpetaja ütles mulle, et räägiksin tööst, siis gümnaasiumis mainis, et võiksin rääkida ajakirjanikust kui prestiižse ametiga inimesest. Seda viimast, muide, pole enam ammu kuulnud. Suuresti on see klikimeedia teene, kus kvaliteetajakirjandus on end vähemalt mingil määral minetanud. Toona naersin, et kas tõesti keegi arvab veel tänapäeval, et ajalehes töötav inimene on prestiižsel ametikohal? Klassi ette astudes selgus, et just nii see oligi. Kuigi õpilased huvitusid ka põnevatest lugudest, peegeldus nende silmist veidikenegi aukartust.
Kuidas siis mõõta tänapäeval ajakirjanikku? Kas saadud kohtukutsete arvu, pressinõukogu otsuste või telefonikõnede järgi, kus öeldakse kõige siiramalt aitäh tehtu eest? Kuidas suunata õpilasi just ajakirjandust, mitte kommunikatsiooni õppima?
Ehk kõlab see klišeena, kuid mõõtke ajakirjanikku tema silmade järgi. Ja enne, kui naerma hakkate, mõelge tõsiselt. Õiget ajakirjanikku iseloomustab särav ja selge silmavaade ning tahe teada, tahe ühiskonda paremaks muuta. Ning mis kõige olulisem, tahe teha oma tööd õiglaselt ja julgelt.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
