Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et möödunud sügisel pakkus tuttav mulle võimalust natuke füüsilist tööd teha ja sügisest Hanikatsi laidu nautida. Nimelt pidi ta minema koos õpipoisikoolitusel osalevate õpilastega laiu puisniitu ülearustest puudest puhastama, kusjuures ühtlasi valmistuksid õpilased seal ka raietöölise eksamiks.
Töö vastu polnud mul midagi ja sügisest Hanikatsit polnud ma ka varem näinud. Väljasõidupäeva hommikul oli meri oktoobri alguse kohta hämmastavalt vaikne, järgmisel päeval tagasi sõites muide veelgi siledam, nii et kui koer kaasas oleks olnud, võinuks ta oma peegelpilti haukuda.
Asjade pakkimine paati võttis päris tublisti aega, sest saed, võsalõikajad ja kõik muu vajalik varustus tuli ju ohutult kohale toimetada. Kotte ja kompse tööriietega tuli omajagu, lisaks söök.
Rohkem puisniite laidudel õieti polegi
“Hanikatsi puisniitu hakati taastama 2005. aastal, kuigi hoogu sai võetud üsna pikalt. Eesmärgiks oli päästa alal veel säilinud põlispuud, peamiselt tammed, raiuda need võsast välja ning jõudumööda taastada puisniit,” rääkis Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni tolleaegne direktori asetäitja, praegune maa ja planeeringu spetsialist Andres Miller.
Tema sõnul on Hanikatsi majade juureski ilus väike puisniiduala, aga ega laidudel neid rohkem polegi.
Väinamere laidudest suurimal — Saarnaki laiul — nii esinduslikku puisniiduala pole ja rohkem puisniiduilmelise alaga laide ei teagi. “Kunagi on neid küll olnud mitmel teiselgi laiul, kus inimesed on elanud,” rääkis Miller.
Muide, ta ise taastab juba mitmel aastal Vareslaiul oma maalapikesel väikest osa kunagisest vanaisa-aegsest puisniidust.
Aga Hiiumaal on puisniite taastatud Kassaris ning Kõpus Tiharus, ka Hirmustes. Pühalepa vallas Kerema külas on taastatud Kaskori puisniitu.
“Tegelikult vajaksid kõik puisniidud regulaarset hooldust (niitmist). Osadele on majad ehitatud, paljudel karjatatakse vaid loomi ja need on muutunud puiskarjamaadeks, mis on ka üsna väärtuslikud, kuigi puisniitudest jäävad maha, kuid suur osa on pärast ühekordset taastamisaktsiooni veel hullemasse võssa kasvanud,” selgitas Miller.
Hanikatsil taastatav puisniiduala on veidi üle kahe hektari ja see piirneb kas niitudega või Lepana metsa kiviaiaga.
Niisama lihtsalt me suvalisi puid sealt välja saagima ei hakanud. Enne puisniidu taastamist rajas botaanik, Tartu Ülikooli õppejõud Elle Roosaluste alale seireruudud. Ta on käinud puisniidutaastajaid ka juhendamas ja eelmisel aastal maha võtmisele minevaid puid märkimas, tähistades need kollase lindiga.
Seireruutudel lõigatakse igal aastal pärast soontaimede kirjapanemist taimkate niitmise jäljendamiseks kääridega umbes viie cm kõrguseks.
Imelised värvid
Tööülesanded kätte jagatud, võis töö alata. Õnnetuseks sattus mulle saag, mis kuidagi käivituda ei tahtnud. Pärast mitmekordset proovimist sai taas kinnitust tõsiasi, et iga mootoriga mehhanism hakkab paraku tööle ainult siis, kui talle ka kütust antakse.
Hanikatsi sügisesed saarelehed olid nii erkkollased, et jäi mulje, nagu oleks päike end maa peale külili keeranud. Nii ilusaid värve polnud ma kunagi varem läinud, nende kõrval kahvatusid isegi mälestused kooliaegsest ekskursioonist sügisesse Mihhailovskojesse. Muide, kolme nädala pärast, kui uuesti Hanikatsi nüüd juba lambaid talveks ära tooma läksin, olid värvid hoopis teised. Sellepärast oli väga kahju, et oktoobri algul fotoaparaati kaasa ei võtnud.
“Puudest oleme üritanud tamme säästa, aga üldiselt püüame võimalikult mitmekesist liigilist koosseisu säilitada või taastada. Võsast oleme suutnud leida ja alles jätta mõne viirpuu ja metsõunapuu. Rohurinde liikide osas on muutused suuremad, kuid mitte kõigil prooviruutudel pole liigirikkus suurenenud, mõnel üksikul on ka vähenenud. Taastamine on seotud tugeva häiringuga – tallamine, mullapinna paljastumine jmt, kuid üldiselt on liigirikkus juba natuke suurenenud,” rääkis Andres Miller.
Muide, Hanikatsi on Eesti üks liigirikkamaid paiku üldse – just sellel laiul on loetud kokku üle 400 taimeliigi.
Õhtul pärast tööd tegime Hanikatsi põlispuude rajale väikese matka. Avastamisrõõmu jagus kõikidele. Pärast õhtusööki aga kuulis köitvaid lugusid hiliste öötundideni. Seltskond oli väga huvitav — õpipoiste hulgas oli loots, endine päästja, raamatupidaja, puukujude valmistaja.
Puisniit muutub aina nägusamaks
Seda, kui ilusaks on korrastatud puisniit muutunud, saime oma väikese vabatahtlike rühmaga nautida tänavu aprilli lõpus, kui sõitsime Hanikatsile koristama sügisel puisniidualale jäänud puid, mis sügisel ajapuudusel niiduserva välja vedamata jäid.
Tänavune kevad on varajane, Hanikatsil õitsesid juba siis täies ilus ja hiilguses kanakoole, ülased, nurmenukud ja veel palju varakevadist õiteilu pakkuvaid taimi, mida kõiki ei tunnegi.
Suuremad rondid tuli lühemaks saagida, et talgulised, kellest enamik naised, neid liigutada jaksaksid. Mehed asusid kahe saega puid tükeldama, meie vedasime need välja. Kui puud välja tassitud, nägi niit tõesti kaunis välja.
Niitmisega on nii, et esimesel aastal pärast suuremat taastamist veel kohe niita ei saa, sest kände ja vesivõsusid on liiga palju, heina, mida niita, aga küllaltki vähe.
“Puisniidukooslus kujuneb (taastub) pikkamööda, selleks kulub aastaid, kui mitte aastakümneid. Teisel aastal ainult trimmeri ja võsasaega puisniitu “niita” saabki. Lagedamaid niidulaike saab juba ka traktori või motoplokiga niita, osa alast on veel aga liiga tihe ja seal tuleks raiuda võsa ning puidki. Kui juba midagi niita on ja vähegi niita annab, siis tuleb seda teha ja niidetu alalt välja viia, et toitainete kuhjumine ei jätkuks,” selgitas Miller.
Preemiaks ootas meid sisukas ekskursioon Hanikatsis koos Andres Milleri asjalike seletustega.
HELVE LAASIK
