Kuidas ma päris Jõgevat nägin

Esmaspäeva õhtul tundsin, et olen näinud päris Jõgevat. Nimelt seadsin sammud läinud reedel valmisvalatud Jõgeva uisuplatsile. „Kohe näha, et hokimees on jää valanud, nii sile!“ kostis veel samal päeval, mil Alari Küti käe all valminud jää uisusahinale valmis sai.
Nii nagu hokilinnale, Jõgevale, omane, võtsid poole platsist endale alla suuremad või väiksemad hokisõbrad. Litter lendas kolksti! vastu poordi ja hokikepid said vaid klõbina saatel vastu jääd käia. Oli näha, et tõeline hoki- ja uisupisik voolab iga jõgevlase veres – selliseid piruette ja uisutamisoskust võib vist vaid selles väikelinnas näha.
Olgugi et ma ei ole kunagi hokilinna tema päris õiges hiilguses näinud ja Mustvee maantee ääres asuvat hokiväljakut olen vaadanud vaid pildilt, tundsin end just kui ajas üle 40 aasta tagasi minevat. Kümned ja kümned inimesed uisutamas, hokimehed litrit võrku viskamas, inimesed poordide tagant kaasa elamas … Mõelda vaid, milline oli see pilt siis, kui terve Jõgeva vaid selle spordi rütmis hingas.
Täna peame silmitsi seisma taas nullkraadise ilmaga ning uisu-platsil liuglemisest peab und nägema. Aga niipea kui külmakraadid tagasi tulevad, lähen kindlasti platsile, et see päris õige Jõgeva tunne südamesse tagasi saada. See on kogemus omaette.
KERTTU-KADI VANAMB