Paar aastat tagasi lühikesel Londoni reisil sattusin pealtvaatajaks Londoni jooksumaratonile, ühele maailma suuremale ja võimsamale spordiüritusele. Raja ääres seistes ja viimastel finišieelsetel kilomeetritel pingutavaid sportlasi vaadates tekkis mõte, et kunagi võiks ju ise ka maratoni joosta.
Perspektiivplaan oli, et esimene maraton võiks joostud saada aastal 2014 ja ideaalvariandis Londonis. Paraku on Londoni maratonile pääseda üsna keeruline. Mullu sügisel juhtusin aga lugema ühe jooksuhuviliste grupi teadet, et on võimalus minna ühiselt märtsis toimuvale Rooma maratonile.
Esialgu kavatsesin piirduda poolmaratoniga: neid sai mullu neli tükki läbi joostud ning distants tundus olevat meeldiv ja võimetekohane. Siis aga selgus, et Roomas poolmaratoni kavas ei ole ja nii tuli võtta vastu otsus minna täispikale ehk 42,195 km pikkusele distantsile. Arvan, et õiged asjad ja võimalused unistusi täita tulevad ise su juurde. Niisiis — kõik teed viisid Rooma.
Ajaloost niipalju, et maratoni nimi pärineb legendist, mis tekkis Kreeka-Pärsia sõdades peetud Marathoni lahingu (u 490 eKr) järel, kui kreeklaste võiduteate olevat Marathonist Ateenasse (nende vahemaa on umbes 42 km) viinud käskjalg joostes. Kehtiv meeste maratoni maailmarekord on 2:03.23 (Wilson Kipsang, 29.09.2013 Berliini maraton) ja naiste maailmarekord 2:15.25 (Paula Radcliffe, 13.04.2003 Londoni maraton).
Mõtlemist ja kaalumist oli enne maratonile minekut päris palju. Kas ma ikka suudan sellise distantsi läbida? Kas talveperioodil on aega ja võimalust pikamaajooksuks valmistuda? Rooma-sõidu organisaator jooksja Kaido Vetevoog aga julgustas igati ja nii saigi vastu võetud otsus: 23. märtsil 2014 jooksen maratoni.
Maraton on suur väljakutse. Põnev ja keeruline. Ei olnud vist päeva, mil ma poleks kasvõi korraks Roomale mõelnud. Olles varem Roomat väisanud kunsti- ja kultuurihuvilisena, oli nüüd võimalus veidi teistmoodi seikluseks.
20. Rooma maratonile oli tarvis ka tervisetõendit, seepärast läbisin kõigepealt põhjaliku tervisekontrolli ning koormustesti, mille käigus tunnistati mind kõlblikuks see katsumus ette võtta. Mis siis muud, kui teadlikult treenima.
Talvel on keeruline treenida
Talv on jooksutreeninguteks pisut keeruline aeg. Kui saalis joosta ei taha või ei saa, siis tuleb õuetingimustes arvestada külma, libeda ja lumega. Lisaks jooksmisele sai ka veidi suusatatud ja kindlasti oli kasu Viljar Vallimäe juhendatud jooksutreeningutel osalemisest. Loomulikult oli tagasilööke – jaanuaris hüppeliigese vigastus, veebruaris tõsised seljaprobleemid ja märtsis, kaks nädalat enne võistlust korralik viirus või külmetus. Aga õnneks sain neist muredest üle ning rõõmsa ärevusega sõitsin Rooma.
Päev enne jooksu külastasime võistluskeskust, saime kätte stardimaterjalid ja rinnanumbri ning tutvusime messiga, kus paljud firmad reklaamisid oma spordikaupa. Messilt kogunes ka hunnik materjale eri riikides sel aastal tulevate jooksumaratonide kohta.
Maratonipäeva hommik oli rahulik, ärevust ega hirmu polnud. Kõik oli tehtud, valmistatud ette nii keha kui ka vaim. Rooma kesklinna hotellis oli koos suur grupp eestlasi, kes pärast hommikusööki hotelli ees ühispildi tegid ja siis Colosseumi poole teele asusid.
Veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel asuv stardi- ja finišiala oli kella 8 paiku meeletult rahvast täis ja trügimist oli rohkem, kui arvata oskasime. Ilm oli vihmane, stardimomendil tuli kaela korralik sahmakas ja ilma kilekeebita oleksin täiesti läbimärg olnud. Stardisignaal ei tähendanud siiski seda, et kõik liikuma oleksid pääsenud. Tagumiste ridade rahvas jalutas veel tükk aega pärast seda rahulikult stardikoridoris ringi, ent lõpuks saime ka meie esimesi jooksusamme teha. Vihm oli lakanud ning päikest tervitati hõiskamise ja plaksutamisega.
Esimesed 20 km möödusid mulle harjumuspärases tempos ning teadmisega, et tark ei torma ja asja tuleb mõnuga võtta. Sai ka ringi vaadata ja Roomat imetleda. Pärast 20 km joogipunkti oli näha juba esimesi väsimuse märkidega sportlasi. Kellel muutus samm töntsimaks, kes juba kõndis. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem väsinuid oli.
Surnud punkt
Öeldakse, et õige maraton algab alles pärast 30. kilomeetrit. Minu senine pikim treeningjooks oligi olnud 30 km. Kõik, mis toimus edasi, oli mulle uus ja huvitav. Tasapisi hakkasid tunda andma reielihased ja väsimus samuti. Pelgasin, et lihased hakkavad krampi kiskuma, aga õnneks seda ei juhtunud. Tagataskus olnud glükoos ja kaks energiageeli kulusid marjaks ära. Loomulikult oli oluline ka igas joogipunktis juua. Eelistasin vett ja kosutasin end ka banaani- ja apelsinilõikudega.
Pisut enne 35 km joogipunkti jõudsin nn surnud punkti: tundsin üldist nõrkust. Õigel eestlasel aga on tagataskus ikka tükk musta leiba. Tänu sellele mu energia taastus ja enesetunne normaliseerus. Viimased 7 km olid siiski rasked. Väsinud ja kõndivaid sportlasi oli minu ümber üha rohkem, aga mina kordasin endale: jookse, jookse, jookse… Jooksusõbrad olid mulle sõnad peale lugenud, et kõndima jääda ei tohi. Ja ma pidasin sõna: liikusin jooksusammudega lõpuni.
Distantsi viimased kilomeetrid tuli läbida kesklinna munakivisillutisega teedel. Seal tuli olla äärmiselt ettevaatlik, ent samas tegi just seal jooksmise toredaks kaasaelajate rohkus. Kuna rinnanumbril oli kirjas ka jooksja nimi, kostis publiku hulgast suisa nimelisi ergutushüüdeid. See andis mõnusat energiat juurde.
Finiš saabus kuidagi ootamatult. Äkki oligi elu esimene jooksumaraton läbitud ja medal kaelas ning ei jäänud üle muud, kui soojakeep ümber võtta ja aegamööda finišialast välja jalutada. Tõsised sportlased võivad siinkohal küll naerda, sest aeg oli tõelise pühapäevasportlase oma — 4:48.40 —, ent minu eesmärgiks oligi lihtsalt distants läbi joosta. Eestlasi, kes Rooma maratonil tulemuse kirja said, oli 38 ja parim nendest minu kunagine kursusekaaslane Erkki Etverk ajaga 3:14.40. Meie seltskonnas oli ka 67-aastane Leili Teeväli, kes 2013. aastal läbis 26 maratoni. Enamat pole ükski eestlane ühe kalendriaasta jooksul suutnud. Arvan, et kiitust ja asutust väärivad siiski kõik, kes distantsi läbisid. 20. Rooma maratonil tehti rekord ka finišeerijate arvus — tulemuse said kirja 14 608 inimest. Võit läks nii meeste- kui naisteklassis Etioopia sportlasele. Meestest oli kiireim Hailu Legese Shume ajaga 2:09:44 ja naistest Lemma Geda Ayelu ajaga 2:34:46.
Mis võib olla mõnusam, kui lesida pärast maratonijooksu kuumas vannis ja süüa musta leiba heeringaga ning hiljem kaaslastega maratonimuljeid jagada ja lihtsalt niisama mööda Roomat jalutada! Tore on ka endale eesmärke püstitada, unistusi täita ning sellest rõõmu tunda. Ma ei taha öelda, et kõik peaksid nüüd maratoni jooksma hakkama, aga mulle see sobis ja ilmselt ei jää Rooma maraton viimaseks. Mõtteid edaspidiseks juba on.
i
TIINA SÄÄLIK
