Kuidas “Kosmos” sündis

Lõpufilmi teema otsingutega tegin algust 2010. aasta sügistalvel. Kuna olen sündinud ja kasvanud Põltsamaal, oli loogiline leida midagi just selle paigaga seonduvat. Soov oli teha midagi lustakat, mõnest müüdist või legendist.

Mulle meenusid marmelaadi tuubid lapsepõlvest, mida nõukogude ajal Põltsamaal toodeti ja mida ma süüa armastasin. Teemat uurides viisid niidid üha põnevamate avastusteni. Sain teada, et Põltsamaal valmisid omal ajal tuubitoidud ka kosmonautidele. See süvendas veendumust, et sellest ma tahangi filmi teha. 

Osa suuremast projektist

Tutvustasin ideed juhendaja Riho Västrikule, kes oli kindel, et sellest on tulemas pikem film kui võiks oodata pooletunniselt lõputöölt. Nii sai koos otsustatud, et magistritööks saab üks kitsam tegevusliin suuremast tervikust ning neid kahte filmi – täispikka dokumentaalfilmi, mille tööpealkirjaks sai “Hallo Kosmos, hallo Põltsamaa!” ning magistrifilmi hakkan arendama koos. Nii sündis film “Kosmos” tegelikult suurema filmiprojekti kõrval.

Soovisin filmi kindlasti kaasata kosmonaute, sest mis kosmose film see ilma kosmonautideta on. Esialgu tundus see idee muidugi üsna utoopiline. Tausta uurides sain teada, et 1971.aastal on Põltsamaal kosmonaudid ometi käinud. Keegi neid aga tookord õieti ei näinud, sest visiit oli kinnine ning kestis lühikest aega.

Alustasin filmivõtteid endiste tuubimeistritega, samal ajal üritasin saada kontakti mõne kosmonaudiga. Esialgu tulutult. Täiesti juhuslikult viis saatus mind kokku endise kosmoseagentuuri direktori Jaak Lokiga, tänu kellele hakkasid niidid hargnema. Õige pea olime Moskvas kosmonaut Gretško ukse taga.

Kosmonaudid soostusid Eestisse tulema

Jaak Lokk oli talle vana tuttav. Omal ajal olid nad koos Tartus helkivaid pilvi uurinud ja Gretškol olid sellest ajast ilusad  mälestused. Kosmonaut oli nõus filmis kaasa lööma ning vaimustus ideest sõita taas üle aastakümnete Eestisse. Nõndasamuti Aleksei Leonov. Küllap oli see nostalgiatunne, mis neid kahte tiivustas.

Oma esialgses stsenaariumis ma kunstnike kohtumist kosmonautidega ette ei näinud, sest polnud ju teada, kes ja millal ja kas nad üldse Põltsamaale tulevad. Kavandasin kunstnike maalimist kui ühte liini tuubiteema avamiseks. Kui aga sai selgeks, et kosmonaudid ikkagi tulevad, andsin sellest teada ka Põltsamaa Kunstiseltsi juhile Ethel Hakkajale ja uurisin, et kas nad midagi kosmose teemadel võiksid maalida. Kunstiseltsi juht tuli kohe mõttega kaasa ja nii see käima läks. Kahe nädalaga maaliti uhke näitus valmis.

Suhet maalijatega oli lihtne luua, sest olen ise Põltsamaalt pärit ja tundsin pooli neist kunstnikest. Ethel oli minu kunstiajaloo õpetaja Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Kõik olid väga meeldivad inimesed ja filmimise vastu kellelgi midagi polnud. Pigem olid nad elevil ja põnevil, et pääsevad kosmonautidega ühte filmi. Kellel saakski midagi selle vastu olla?

Kosmosetööstuse köögipool ehk kuidas see üleval maitses

Kosmonautidega kontakti loomine võttis tunduvalt kauem aega. Julgesin alguses vaid unistada kosmonautidega kohtumisest. Heal juhul ühega nendest. Ometi oli siht koguaeg silmade ees ja asjad arenesidki soovitud suunas. Võib öelda, et kosmonautideni jõudmine oli keeruline, aga nendega suhtlemine oli väga lihtne. Nad on eluaeg kaamerate ees olnud ja teadsid väga täpselt, mida teevad. Olid ka mõned olukorrad, kus kosmonaut Gretško palus mitte filmida. Mõistagi me arvestasime tema sooviga. Üldiselt olid nad aga väga entusiastlikud ja tundsid huvi, kuhu me lähme, mida järgmisena teeme jne.

Kui film “Kosmos” keskendub ühele sündmusele, siis järjena on töös täispikk dokumentaalfilm “Hallo Kosmos, hallo Põltsamaa!”, mis võtab kosmosetööstuse köögipoole põhjalikumat käsitleda ning uurib, miks ja kuidas juhtus nii, et just Põltsamaal kosmosetoidu seeriatootmine käima lükati.

Vastuseta ei jää ka küsimused miks just tuubid; mis tunne on kosmoses; mida meie meistrid kosmonautidele tegelikult tuubi panid ning kuidas see kraam seal üleval maitses. Filmi tootmine jätkub ning kui kõik õnnestub, on ehk umbes aasta pärast vähemalt põltsamaalastel taas põhjust tuttavaid paiku/nägusid kinolinalt otsida. Elame – näeme. Filmi tootjaks on produktsioonifirma Vesilind.

i

HELI TETLOV, filmi “Kosmos” režissöör

blog comments powered by Disqus