Kuidas käituda vanaema sünnipäeval?

Koroonaviiruse leviku kõrgaeg on Eestis vähemalt praeguseks möödas. Kriisist väljudes on tekkinud vastuoluline olukord, kus kohtuvad vabanemine ja hirm, vabadus ja vastutus, reeglid ja tegelikkus. Kuidas elada koos uue viirusega nii, et sotsiaalsed kontaktid ning töö-, õppe- ja majandustegevus võimalikult vähe kannataks?


Et sellele küsimusele vastata, alustame hetkeseisu kaardistamisest. Tundub küll kummaline nii öelda, aga 69 koroonasurma ja veidi üle 2000 kinnitatud haigusjuhtumi teevad Eestist selles pandeemias ühe õnneliku paiga. Kui lisame siia tõsiasja, et juba peaaegu kaks kuud on lubatud korraldada avalikke üritusi – alates juulist 1000 osalejaga ja valitsus tõstis seda piiri veelgi –, vilgas elu käib kaubanduskeskustes ja töökohtades, on pilt maailma kontekstis väga eriline.
Ajal, mil mitmed riigid üle maailma kehtestavad uusi piiranguid ja ei saa viiruse levikut kontrolli alla, elatakse Eestis juba mõnda aega peaaegu tavapärast elu. Mäletan, et eriolukorra lõpus, vahetult enne piirangute leevendamist, arutati selle üle, kuidas inimesed käituma hakkavad. Arvati, et ollakse tavapärasest ettevaatlikumad, kõlas seisukohti, et miski pole enam endine ja meie harjumused muutuvad tundmatuseni.

Psühholoogiline kurnatus

Tegelikult läks nii nagu pidi minema. Kui piirangud leevenesid ja statistika näitas, et viiruse levik on kontrolli all, muutusid inimesed järk-järgult julgemaks ja hakkasid suve nautima. Kaks kuud eriolukorra pinge all vajas väljundit, inimlik kontakt oli puudu, sugulased vajasid külastamist, sünnipäevad tagantjärele tähistamist. Paljud ürituste korraldajad, kelle majanduslik ellujäämine on kaalul, võtsid stahhanovliku eesmärgi: teeme poole aasta töö kahe kuuga! Rahvaüritused olid pausil märtsi keskpaigast kuni juuli alguseni.
Mõistagi oli ka neid korraldajaid, kes tegid karmi otsuse ning jätsid plaanitu ära või lükkasid edasi. Nii toimisid näiteks Paunvere väljanäituse ja laada korraldajad – paarikümne tuhande osalejaga sündmust peeti koroonakriisi uue laine kartuses liigseks. Terviseameti statistika näitab, et kaubanduskeskuste avamine ja jaanipäev uut haigestumislainet ei toonud, ent kuidas läheb suurürituste lubamise järel, näeme paari nädala pärast.
On selge, et pikaajaline hirmuloori all elamine kurnab psühholoogiliselt ja pole perspektiivis jätkusuutlik, lisaks tundub, et suvistel väliüritustel on viiruse leviku tõenäosus võrreldes siseruumides toimuvate ettevõtmistega väike. Viimast kinnitavad ka terviseameti kogutud andmed välisriikidest – suuremad puhangud on aset leidnud kinnistes päikeseta keskkondades, kus inimesed puutuvad tihedamalt kokku ja ventilatsioon on kesine. Samas on viiruse leviku jaoks viljakas pinnas sugulaste ja sõpruskondade ühised üritused, kus soov heade inimestega suhelda ja tihti ka alkohol kaotavad piirid.
Kättpidi tervitamine, kallistamine, ühistranspordi massiline kasutamine, poodides tunglemine, lähikontaktid tööjuures ja muu taoline, mida koroonaviirus meid alguses sundis lõpetama, on kiiresti saanud jälle normiks. Mõistagi võib selle üle tunda heameelt – inimlikkus pole kusagile kadunud, kaupmehed on rõõmsad, sest tarbimine on tõusuteel –, ent siin on ka ohumärk.

Märka probleemi ennetamist

Viirus on salakaval ja kui laskume enne viirusega võitluse lõppu tagasi vanasse mõttemalli, võib karistus olla kerge tulema. Teame ju seda ladinakeelset sententsi, mis ütleb, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks.
Probleeme märkavad paljud, aga probleemi ärahoidmiseks tehtavaid pingutusi vähesed, viimane tundub justkui loomulik. Teame detailselt koroonaviiruse plahvatuse kohta Saaremaal, aga kui palju teame sellest, mida on teistes maakondades tehtud, et viiruse levikut ennetada? Kui palju plahvatusi on ettevaatlikkus ära hoidnud?
Külastasin paar päeva tagasi üht avalikku üritust, kus istusin tribüünile selliselt, et jätsin enda ja kõrvalistujate vahele kaks tühja istet. Mõni aeg hiljem istusid sinna inimesed. Sama lugu on korduvalt aset leidnud poes: et järjekorra liikumise kiirus sellest kuidagi ei muuta, olen hoidnud minu ees seisvate inimestega sümboolset vahet, ent samal ajal tundnud selja tagant survet, ka trügimist. Need on väikesed asjad ja mul on hea meel, et inimesed on endiselt inimesed, ent kas ei peaks seni, kuni viirusest on rohkem teada, veidigi ettevaatlikum olema?
Minu arvates on kõige suurem ohumärk, kui kokkuleppeid järjekindlalt rikutakse, sest see loob pinnase uuteks probleemideks ja tekitab ka üldist arusaamatust. 2 + 2 reegel ei toiminud juba mõnda aega, mistõttu see muudeti sisuliselt soovituslikuks. Praegu kommunikeeritakse küll paljudel avalikel üritustel ja avalikes kohtades, et tuleb hoida distantsi, kuid tegelikult on see muutunud taustamüraks, n-ö tapeediks, mida paljud tõsiselt ei võta.
25. juulil tähistab minu Laiusel elav vanaema 90. sünnipäeva. Kuidas käituda, et suur hulk lähedasi saaksid talle õnne soovida, aga juubilar oleks viiruse eest kaitstud? Ma ei poolda karme erimeetmeid, aga arvan, et terve mõistus võiks võita ka selles olukorras. Kuidas käituksid sina?

MIHKEL UIBOLEHT, ajakirjandustudeng

blog comments powered by Disqus